Konkurentsiamet soovitab sätestada notaritasudele seniste fikseeritud määrade asemel ülempiir ehk piirhinnad, nii et notarid võiksid soovi korral pakkuda ka maksimumist soodsama hinnaga teenust või kliendiga ise sobivas tasus kokku leppida. Soovituse eesmärk on, et tarbijal tekib võimalus valida notarite vahel, kes pakuvad sama toimingu teostamist erineva hinnaga. Muudatuse tulemusel avaldab konkurents survet hindade alandamiseks kallite kinnisvaratehingute tõestamisel ja muude seesuguste kulukamate toimingute puhul. Lisaks tagab hinnakonkurents senisest suurema läbipaistvuse notari valikul. Notaritasud on seaduses fikseeritud, kuid neist teenitav tulu ei laeku mitte riigieelarvesse, vaid läheb notarite kulude katmiseks ja nende kasumiks. Analüüsi andmetel teenib Eesti keskmine notar umbes kolm, suurima sissetulekuga notar aga ligi viisteist riigikohtuniku palka. Notarid saavad nii palju teenida üksnes seetõttu, et riigil puudub kontroll notaritasude kulupõhisuse üle. Vabaturu tingimustes ei oleks selline teenistus võimalik. Hinnakonkurentsiga tekib kliendil võimalus saada erinevatelt notaritelt hinnapakkumisi. Praegu teenivad notarid suuremate kinnisvaratehingute tõestamiselt suurt tulu ja alla seaduses sätestatud määra ei ole neil lubatud tasu võtta. Piirhindade rakendamine ei halvenda konkurentsiameti hinnangul mingil moel ligipääsu notari ametitoimingutele. Sotsiaalselt taskukohasetele toimingutele hinnakonkurentsi ei teki ja neid osutatakse jätkuvalt piirhinnaga. Amet esitas justiitsministeeriumile ja notarite kojale saadetud analüüsis põhjendused, miks muudatus ei kahjusta notarite tegevuse jätkusuutlikkust, sõltumatust, toimingute kvaliteeti ega kättesaadavust vähekindlustatud inimeste jaoks. Konkurentsiamet tõdeb oma analüüsis, et nad ei ole pädevad määratlema, milline on notari sissetulekute õiglane tase, kuid nende arvutused näitavad, et notarid teenivad ülikasumeid, samuti on notarite sissetulekud väga ebaühtlased. Suurimad erinevused ei tule esile mitte maakonna kaupa, vaid Tallinna notarite vahel. Näiteks 2016. aastal teenis Eesti suurima sissetulekuga notar 726 287 eurot (käibest on lahutatud kulud) ja väikseima sissetulekuga notar 2981 eurot. 2017. aastal oli suurima sissetulekuga notari aastateenistus 797 220 eurot ja väikseima sissetulekuga notaril 7986 eurot. Keskmiselt teenisid notarid 2016. aastal 132 697 ja 2017. aastal 155 571 eurot. Need tasud jäävad samasse suurusjärku suuremate riigiettevõtete juhtide töötasudega. Notarite koda on algatuse vastu, kuna sellega kaasneks paljude klientide jaoks teenuse kallinemine, seda eeskätt just madalama maksumusega notaritehingute puhul. Konkurentsiamet tõdeb oma analüüsis, et notarite koda on esitanud üldistatud ülevaate hinnakonkurentsi rakendamise negatiivsetest mõjudest Hollandi ja Itaalia näitel, kuid võrdlus on sedavõrd üldine, et selle pinnalt tehtudjäreldused ei puuduta tegelikult üldse ameti soovitatud lahendust piirhindade rakendamise kohta. Koda on jätnud ameti hinnangul tähelepanuta, et neis riikides kõrvaldati konkurentsipiirangud märksa ulatuslikumalt kui konkurentsiameti ettepanekus. Ameti hinnangul ei tähenda mõne riigi negatiivne kogemus, mis ei ole võrreldav siinsete plaanidega, et Eestis ettepanek kaalumist ei vääri. Samuti on ameti teatel jäänud koja võrdluses tähelepanuta, et nende soovitus ei õõnesta taskukohaste notaritasude aluseid, kuna kõikidele tasudele jääb kehtima ülempiir. Seetõttu ei puuduta soovitus ka tasusid, mille osutamiselt notarid praegu kasumit ei teeni. Seega vastupidiselt koja hinnangule ei muutu ameti soovituse rakendamise korral seni fikseeritud hindadega ametitoimingud inimese jaoks kallimaks, sest hinna ülempiir jääks kehtima ma edasipidi. Üks keskne vastuväide notarite hinnakonkurentsile on see, et osa toiminguid on seaduses sätestatud alla kulupõhise hinnaga ning neid rahastatakse kasumliketoimingute arvelt. Konkurentsiamet möönab ristsubsideerimise sotsiaalset otstarvet ning leiab, et tarbija jaoks taskukohase hinnaga toimingute osaline rahastamine notari jaoks kasumlike toimingute arvelt võib olla põhjendatud. Siiski ei ole antud juhul küsimus mitte selles, kas ristsubsideerimine täidab oma sotsiaalset eesmärki, vaid selles, kas sellega saab õigustada hinnakonkurentsi keeldu. Notarite majandustegevuse andmetest nähtuvalt ei ole alla kulupõhise hinnaga toimingute osakaal notarite kogukäibest kuigi suur, muidu ei tegutseks suurem osa notaritest märkimisväärse kasumlikkusega. Seetõttu on põhjust arvata, et läbipaistmatu ristsubsideerimine mitte ei vähenda, vaid hoopis suurendab ebavõrdsust notarite sissetulekutes. Komisjoni analüüsis viidatakse võimalusele rakendada ristsubsideerimise asemel muid toetusskeeme, mis tagaksid suurema läbipaistvuse ja õiglasema tulemuse.Eestis võiks näiteks kaaluda lahendust, et alla teatud piiri langenud sissetulekuga notarid saaksid õiguse taotleda toetust, mida rahastatakse notari liikmemaksudest koja kaudu. Selline lahendus võimaldab suunata toetust notaritele, kes mingitel objektiivsetel põhjustel raskustesse satuvad. Konkurentsiamet ei nõustu ka koja esitatud hinnanguga, et madalama hinnataseme juures pikeneksid kahjumlike teenuste ooteajad notari juurde ehk notarid eelistaksid kasumlikumaid tehinguid ja ülejäänud tehingud lükataks kaugemasse tulevikku või keeldutaks neist sootuks, sest käed rüpes istumine, oodates soodsamaid tehinguid, on notari jaoks igal juhul kulu.