Eestis kohe muud moodi elada ei saagi, kui pole näinud mõnd silikaattellistest ehitatud maja. "Seda materjali kasutati meil nõukogude perioodil lausa massiliselt, eriti 1950-'60ndatel, kui silikaattellistest valmis ligi 2/3 kõigist seintest," räägib Maris. Kui leiad, et Marise video "Silikaattellis – hoidmist väärt materjal?"  on parim, anna tema poolt hääl konkursil Teadus 3 minutiga. Kui ühte materjali nii palju kasutada, siis muutub see hästi harilikuks ning selles on raske näha mingit väärtust. Või äkki peaks ka silikaattellist nägema kui midagi erilist ning näiteks restaureerima sama moodi nagu restaureerime keskaegseid paekivimüüre? Silikaattellis ei ole ainult nõukogudeaegne ehitusmaterjal. Seda hakati Eestis tootma juba 1911. aastal ning silikaattellistest on valminud umbes pooled Estonia teatri seintest. Kui kuni 1930ndate aastateni  püsis silikaattellis üldjuhul krohvi all peidus, siis seoses uute tuultega arhitektuurimaastikul hakati silikaattellist üha rohkem kasutama ka krohvimata kujul," rääkis Maris. Silikaattellise hele ja sile pind haakus väga hästi funktsionalistliku esteetikaga. Silikaattellisest sai moodne materjal ja selle valisid oma majade fassaadidele just kõige edumeelsemad inimesed. Võtame näiteks Pärnu rannakohviku. See on Eesti funktsionalistliku arhitektuuri üks tippteoseid. Kui hoone omal ajal valmis, kiideti seda kõvasti just selle eest, et konstruktsiooni materjalid ehk raudbetoon ja silikaattellis on jäetud ausalt nähtavale. "Vot, see olekski üks koht, kus silikaattellis ongi väärtuslik ja kus seda tulekski restaureerida täpselt sama moodi nagu me restaureerime vanu paekivimüüre." Kahjuks Pärnu rannakohvikul nii hästi ei läinud. Kui hoonet 1990ndatel restaureeriti, siis ei osanud keegi silikaattellisest suuremat  midagi arvata ja kahjustunud seinapinnad krohviti lihtsalt üle. "Minu eesmärk on kasutusajaloo kaudu välja selgitada ja kaardistada ära need olukorrad, milles see üks või teine, meile nii harilikuna näiv materjal omab tegelikult kultuuriajaloolist väärtust ja eeldab seega ka hoolikat restaureerimist." "Et meil aga edaspidi selliseid lugusid vähem juhtuks ja me oskaks paremini oma kultuuripärandit hoida, siis mina oma doktoritöös tegelengi just nende Eesti 20. sajandi kõige harilikumate ehitusmaterjalidega. Ja minu eesmärk on kasutusajaloo kaudu välja selgitada ja kaardistada ära need olukorrad, milles see üks või teine, meile nii harilikuna näiv materjal omab tegelikult kultuuriajaloolist väärtust ja eeldab seega ka hoolikat restaureerimist." Maris soovib, et meie restaureerimisotsused põhineksid teadmistel ja mitte eelarvamustel. Teadus 3 minutiga on välja valinud viis paremat noorteadlast, kelle teadustööst on valminud videod. Nendest parima väljaselgitamiseks palume teie abi: Teadus 3 minutiga: aita valida parim teadusvideo! HÄÄLETA SIIN 10. mai südaööni!