otse

telekava

Saated A-Ü

Paranenud intensiivravi võimaldab lootusetus seisus inimesi üha kauem elus hoida

30.01

vaata
Alaliselt järelvaadatav
Intensiivravi võimaluste paranemine toob üha enam juurde ka lootusetus olukorras patsiente, keda hoiavad elus üksnes voolikud. Ühelt poolt jääb sedasi vähemaks voodikohti parema prognoosiga patsientide jaoks, teisalt aga peavad surijad taluma valu, hingamisraskusi ja muid vaevusi, mille lõpetamise otsust on väga keeruline teha.

Põhja-Eesti Regionaalhaiglat (PERH) külastab aastas üle 150 000 patsiendi, kellest haiglas ravitakse 36 000. Kõige kriitilisemad satuvad intensiivraviosakonda, kus on 40 tippvarustusega voodikohta. Seal saavad ravid nii põletusohvrid kui traumade ja infarktidega inimesed. Meditsiin areneb nii kiirelt, et praegu satub intensiivravile palju selliseid patsiente, keda 20 või isegi 10 aastat tagasi poleks suudetud veel aidata. Sellega kaasneb aga dilemma, mis aina süveneb - kas ja kaua hoida aparaatide abil elus inimest, kes on tegelikult paranemislootuseta ja ilma aparaatideta enam elus püsida ei suudakski. "Mõte on ju see, et see inimene, kes selles situatsioonist välja tuleb, et ta saab ise omadega hakkama. Kui me tekitame palju selliseid patsiente, kes omadega kunagi hakkama ei hakka saama, siis kindlasti on see ühiskonnale väga koormav, ja patsientide omastele," põhjendab PERH-i anestesioloog-ülemarst Valdo Toome. "Me peamegi alati meeles pidama, et kui me võtame haiged intensiivravi osakonda, sulgeme intensiivravivoodi ja järgmises etapis tulevad sellised haiged, kes on perspektiivsed, siis meil on põhimõtteliselt kohustus ja see mõtlemise koht, et millist haiget ravida." "Me võime tõesti inimest võib-olla hoida elus väga pikalt, aga see kindlasti maksab palju. Aga rahast ma ei tahaks tegelikult üldse rääkida, vaid ikkagi ma vaataks nende inimlike aspektide poole. Et kas see on eetiline; kas see, mida me teeme, on see, mida see inimene tahab, tema lähedased tahavad," küsib PERH-i reanimobiiliosakonna juhataja Andrus Remmelgas. Aparaat suudab inimese eest hingata, verd ringi ajada, seda puhastada ja isegi toita. Ainus, mida masin asendada ei suuda, on aju. Sellega seoses tulebki intensiivraviarstide sõnul alatihti langetada raskeid otsuseid, kuivõrd ravi jätkata. "Kust me ikkagi päriselt teame, mida see inimene seal tunneb, seesama inimene, kes ei suuda meiega suhelda, kellel on aju surnud. Me ikkagi absoluutselt ei tea, mida nad tunnevad ja missugused valud neil võivad selles seisundis olla. Nii et minu meelest on see ikkagi sulaselge piinamine," leiab PERH-i palliatiivravi keskuse juhataja Pille Sillaste. Kõik ütlevad, et raha ei ole põhikriteerium, kuid fakt on, et kõrgeima astme intensiivravi koht maksab üle 1000 ja koos uuringutega isegi üle 2000 euro päevas. Teine koht, kus ravi lõpetamise küsimusega tihti heideldakse, on näiteks lõppstaadiumis vähihaiged – kui mitu korda peaks patsienti elustama, kui süda seiskub? Pille Sillaste on selle vastuolulise teema üks tuntum eestkõneleja. "See tekitab sellist, jah, teatud sellist tõrksust mõne kolleegi puhul," möönab Sillaste. "Et kes selle vastutuse enda peale võtab, kas sina vastutad ka selle eest. Ma tean kolleege, kellele on vihjatud siin natsi-Saksamaa kommetele ja selliseid asju, väga äärmuslikke ja väga ebameeldivaid." Patsiendi võib moodsate võtetega tehniliselt ellu äratada, aga mis elu see on, küsivad arstid ja tõstavad esikohale mõiste "elukvaliteet". "Me võime neid lõputult ravida, aga me ühel hetkel võiksime lihtsalt käed üles tõsta ja öelda, et "me peame sellest inimesest lahti laskma," leiab PERH-i reanimobiiliosakonna juhataja Andrus Remmelgas. PERH-i intevsiivravikeskuse juhataja Kristo Erikson sekundeerib talle: "Samamoodi inimlik õigus on ka see, et lootusetus seisus [haige elu] ei pikendata enam." "Mis on intensiivravi mõte või üldse sellise intensiivsema ravi mõte? Me peame saama inimese ravida sellele tasemele, et ta saaks ise omadega hakkama. Ma ei taha öelda, et ta peaks minema tööle, televisiooni diktoriks näiteks või kuskil akadeemias kandma oma rolli edasi, aga ta peab saama ise oma toimingutega hakkama. Tähendab, söömine, riidesse panek, tualetis käimised, sellised asjad. Et kui seda perspektiivi ei ole, siis paraku..." ütleb Toome. Ränka otsust ei langeta üks arst, vaid konsiilium, kuhu kutsutakse vastavalt juhtumile ka asjatundjaid teistest asutustest. Teema on delikaatne - arste võib otsuse langetamisel tabada mitte ainult lähedaste etteheide, vaid lausa kriminaaluurimine, sest karistusseadustik ütleb, et ravimata jätmine eluohtlikus olukorras – sõltumata väljavaadetest – on kuritegu. "Tihti ongi siis nii, et hirmust, et sellest kasvab välja konflikt, sellest kasvab kaebus välja, minnakse kuni kohtuni, kuni politseisse, et miks ikkagi ravi lõpetati ja miks midagi ei tehta, miks ei päästeta - siis, ütleme niimoodi ausalt, et arstil on lihtsam siis juba ravida, kui et seda ära lõpetada. Kuigi südamest on see väga, tihti väga ebainimlik," ütleb Sillaste. "Lähedased nagu ei adu seda probleemi, et see haige jaoks ei ole enam mitte mingil juhul inimlik ega inimväärne ega see ei anna midagi." "Ja sellist asja arvata, et arstid tahavad seda ravi lõpetada sellepärast, et, noh, ahh, ma ei viitsi selle haigega enam tegeleda või midagi, siis see on... Ma ei oska selle kohta kohe midagi öelda, ma ei ole näinud ühtegi sellist kolleegi, kes lihtsalt ei viitsi haiget enam ravida," lisab Sillaste. Kui otsus on tehtud, tuleb see teatavaks teha. Et enamasti pole patsient ise teadvusel, tuleb rasked jutud rääkida lähedastega. "Me püüame siis niimoodi, et mina seletan arstina lihtsas keeles, miks see nii on ja et miks ei saa midagi edasi teha ja miks on kõik ammendunud ja püüda seletada, et see ei ole mitte kellegi kius või mingi kokkuhoid meie vaeses Eestis ja vaese meditsiini puhul. Ja hingehoidja on seal kõrval ja meie vestlused mõnikord kestavad tunde, mõnikord kaks. Sest see ongi see kõige raskem hetk, selle emotsioonidetulvaga toime tulla, mis siis sealt tuleb," tunnistab Sillaste. Arstid ütlevad, et kõige raskemad vestlused puudutavad lapsi. "Meil ei olnud just väga ammu, kui oli juhus, kui isa palus, et me aitaks seletada kuueaastasele lapsele, et ta 32-aastane ema lähipäevil tõenäoliselt sureb vähki. See oli pagana raske. Et otsida see niisugune õige sõnastus, see õige tonaalsus, püüda leida sellele ka ikkagi mingisugune selline lootusekiire varjund - et on siis see, kuhu see ema läheb siis... Läheb sinna pilve peale või on see ema siis see täheke pärast seal taevas - et ega ema läheb küll ära, aga ta ju jääb ikka sinu emaks," tunnistab Sillaste. Kui jõuline ravi ära lõpetada, ei tähenda see alati surma. Haiged, kes jäävad pikaks ajaks teadvusetuse ehk vegetatiivsesse seisundisse, saadetakse edasi maakonnahaiglatesse, hooldekodudesse või isegi koju. Haiglas viibimise rekordiomanik on peaajukahjustusega keskealine naine, kes lebab Pärnu haiglas juba üle kuue aasta ja kelle ravikulud on kokku üle 117 000 euro. Viimase kümne aasta jooksul olid kõik patsiendid kokku õendusabi voodis 3,9 miljonit päeva ja nende ravikulud olid kokku 184 miljonit eurot. Inimene saab e-tervise keskkonnas määrata endale täievolilise esindaja, kes säärases olukorras otsuse vastu võtaks. Sotsiaalministeeriumi sõnul arendatakse uut funktsiooni, et tulevikus saaks igaüks ise fikseerida, kas teda elustada või mitte. Igal juhul tasub lähedastega läbi rääkida või jätta neile kasvõi kirjalikud juhised.

  • Saate info
  • Saate lõigud
  • Vaata järele
  • Tegijad
  • Sarnased saated