Saareriigi kroonimata vaalakuningas on Kristjan Loftsson, kelle perekond on püüdnud ohustatud heeringavaalu juba 70 aastat. "Minu jaoks on see lihtne ressursikasutus. Terved suured parved – miks mitte neid kasutada? [...] Kui vaalavarud on piisavad, saad stabiilset saaki. Kui varud pole piisavad, siis sa ei püüa. Nii lihtne see ongi," märkis vaalapüügifirma Hvalur juhataja. Aastas on lubatud ettevõttel püüda umbes 190 vaala. Suurem osa toodangust müüakse Jaapanis. Tavaliselt ekspordib Loftsson sinna rohkem kui 90 protsenti lihast. Islandlaste ja rahvusvaheliste loomakaitsjate protestide ja piirangute tulemusel ei taha aga enam keegi liha transportida. "Need tegelased on lihtsalt argpüksid. Kummardavad nende ees ja mängivad trumbid nende kätte. [...] Nüüd rendime ise laeva," jäi Hvalur enesele kindlaks. Üks vaalapüügi vastaseid on Thorleifur Otto Johannson, kes viib inimesi merele vaalu vaatama vaalasafari käigus. "Sind tulistatakse harpuuniga ja uputatakse. Mina seda ei poolda. Ei meeldi," põhjendas Johannson. Vaalapüük mõjub kapteni sõnul halvasti ka vaalaturismile ning teda kuhjatakse üle sõnumitega, mille kohaselt on Island hirmus maa. Avaliku rünnaku all oleval Loftssonil jätkub siiski liitlasi. Nii leidub Islandil näiteks restoran, kus serveeritakse aastas ligi kaks tonni vaalaliha. Sarnaselt vaalakuningale on Stefan Ulfarsson ja tema restoran rahvusvaheliste protestide sihtmärk. Ka neid kuhjatakse üle vihakirjade ja petitsioonidega. "See on säästlik kalapüük. Võime teha kõike, peaasi, et ookeanides säilib tasakaal. Välismaalased ei pea tulema meile rääkima, kuidas kalapüüki korraldame," sõnas Ulfarsson. Aktivistid loodavad piirata Loftssoni tegevust vaalapüügi ja sellele järgneva töötlemise dokumenteerimise ning veebiruumi paiskamisega. Avaliku tähelepanuga loodetakse luua Islandi valitsus nii kaugel, et Loftssonile enam vaalapüügi luba ei väljastataks. "Heeringavaal on ohustatud liik. Miks tal seda teha lubatakse? Rahvas peab teadma, mis toimub. Paljud ei teagi, et see ikka jätkub," sõnas Suurbritanniast pärit vabatahtlik Karen Kermonde. Kuigi panused vaalapüügivastastel on kõrged – ei rohkem ega vähem kui soov lõpetada Loftssoni äri ja keelustada vaalapüük Islandil – ei lase vaalakuningas ennast kõigutada ka küsimusest, kui kaua ta kavatseb vaalapüüki jätkata. "Kui valitsus keelu peale paneb, siis peame lõpetama. Aga ma ei tea…," sõnas Loftsson. Pikas perspektiivis võivad panna Islandil vaalapüügile piiri hoopis majanduslikud kaalutlused. Rahvusvahelise Loomakaitsefondi ja Gallupi hiljutise küsitluse alusel söövad islandlastest vaalaliha sagedamini kui kuus korda aastas vaid umbes üks protsent. Ligikaudu 82 protsenti pole söönud vaalaliha enda sõnul üldse. 2017. aasta oktoobris ilmunud küsitluse IFAW küsitluse kohaselt toetas Islandil heeringavaala püüki 35,4 protsenti. 2016. aastal oli näitaja 42 protsenti. Samuti on vähenenud kütitavate vaalade hulk. Möödunud aastal andis Island loa ka 161 kääbusvaala küttimiseks. Juunis ja juulis kütiti neid kokku vaid kuus. Vaalapüügifirmat IP Fisheries esindava Gunnar Jonsson kirjutas selle Faxafloi lahe merekaitseala laienemisele. Varasemalt püüti sealt tema sõnul saagist 85 protsenti. Kristjan Loftssoni ettevõttel lubati püüda 238 heeringavaala. Juuli lõpuks olid jõudnud küttida kalamehed neid umbes poolsada. Püügi käigus võis fotode põhjal otsa leida ka üks sinivaal. Nõnda tuli importida kohalikel ettevõtetel vaalaliha hoopis Norrast.