"Keelamine peegeldab meie enda, suurte inimeste, hirme ja teadmatust. Hirm ja teadmatus tuleneb sellest, et oleme sattunud sotsiaalmeedia ja ekraaniajastu pesumasinasse. Selle ohvriks on langenud terve ühiskond. Me ei oska sellega toime tulla ja meil on vanematena võimalus öelda, et teil keelame ära, sest arvame, et on mingi jama, aga tegelikult ei saa olla see lahendus," märkis Henrik Roonemaa. Tehnoloogiaajakirjanik lisas nutisõltuvusest rääkides, et sageli on nutiseadmetest lastega samaväärselt või rohkemgi lummatud vanemad ise. Sellele viitavad näiteks Suurbritannias tehtud uuringud. Kui laste liigse nutiseadmete kasutuse üle kurdab kuus vanemat kümnest, siis laste arvates kasutab nutiseadet liiga palju kümnest vanemast seitse. "Kui väike laps on kodus ja näeb, et tema vanem istub päevad läbi telefonis, jääbki talle mulje, et see ongi õige ja normaalne. Lapsevanem võib mõelda, et tahab lapsele parimat, keelab tal nutitelefonis olemise ära, aga tegelikult näitab ta sotsiaalmeediat skrollides eeskuju," viitas Kristin Pintson, Eesti Õpilasesinduste Liidu tegevmeeskonna liige. Teadlased on välja töötanud juhised, kuidas ja kui palju võiksid kasutada lapsed eri vanuses arvutit ja nutiseadmeid. Konkreetsest numbrist tähtsamad on paari- ja pereterapeut Meelike Saarna hinnangul suhted. "Suhetega peame tegelema. [...] Ükskõik milline sõltuvus on tagajärg, mitte põhjus. Me peame uurima seda, mis on puudu sellel, kes on millestki sõltuvuses," laiendas Saarna. Mõneti keerukamaks teeb seda laste vilumus digimaailmas, mis rikub traditsioonilist hierarhilist peremudelit. Õigel ajal probleemidele tähelepanu pööramata jätmisel võivad need oluliselt süveneda. "Nõiaring tekibki siis, kui laps on liiga palju nutiseadmes, tal on tähelepanu kehv, siis ta ei suuda omandada teadmisi, ei suuda jääda magama, kannatavad sotsiaalsed oskused, tekib depressiivsus ja ärevus ning leevendab seda omakorda nutiseadmesse minemisega," kirjeldas kliiniline psühholoog Elen Kihl. Samal ajal tõdes ta, et valdkonna uudsuse tõttu napib uuringuid, mis näitaksid selgeid põhjus-tagajärg seoseid. Teema keerukus võib-olla üks põhjus, miks jätavad lapsevanemad nutiseadmete kasutamise piiramise koolide hooleks. Eestiski leidub koole, mille hoolekogu on otsustanud nutiseadmete vahetunni ajal kasutamise keelustada. Näiteks on rakendanud sellist lähenemist Pärnu Kuninga tänava põhikool. Sellega kaasnevalt pööratakse rohkem tähelepanu vahetundide sisustamisele. Õpilasesinduste Liidu liige Markos Parve pidas lahendus tervitavaks osaliselt. "Kui me keelame, tekib vastuseis. Kui nutitelefonid on lubatud, aga sul paremat teha, siis laps valib ikkagi selle, et olla oma sõpradega, mitte mängida telefonimängu," laiendas Parve. Pikas plaanis oleks olulisem enesekontrolli arendamine. See suurendaks võimalust, et digiajastul sündinud lapsed suudavad maailmas läbi lüüa. "Kõige olulisem on, et nad oskaksid end selles maailmas juhtida, et nad ei teeks seda kogemata, vaid teavad, mida nad teevad," sõnas Joosep Kään, Õpilasesinduste Liidu liige. Just siinkohal peaks olema kooli roll, kuid ära unustada ei saa ka vanemaid Riike võrdlevates edetabelites digitaalse tegevuse mõtestatus Eesti puhul eriliselt välja ei paista. "Eesti on üks enam digivahendeid kasutav riik, kuid oleme ühes teises edetabelis põhjas selle poolest, et me ei oska kasutada neid vahendeid probleemide lahendamiseks igapäevases töös," sõnas Margus Tõnissaar, sihtasutus Innove hindamisagentuui juht. Tõnissaar tõi välja, et aastaks 2020 loodetakse luua võimalus õpetada Eestis kõiki aineid digitaalsel kujul. "Meie ülesanne täiskasvanutena on suunata lapsi selles suunas, et õpilased ja meie lapsed saaksid aru, et oluline pole seadmes olemine, vaid mida sa seal teed. Ei loe ekraaniaeg, vaid sealse tegevuse mõtestatus, kas see on kuidagi kasulik, seal loodaks midagi, et sünniks midagi uut ja head," lisas Kristi Salum, hariduse infotehnoloogia sihtasutuse ProgeTiigri programmijuht. Üha digitaliseeruvas ühiskonnas ei tohiks hüljata ka seda, mis muudab inimesed inimesteks. "Me ei tohiks unustada neid inimlikke aspekte, suhtlust, otsest suhtlust vanemate, õpetajate, koolitöötajatega. Kui õpetaja pakub head tunnet, mida klassis vajaka jääb, vajavad õpilased vähem telefoni. Kui õpetaja on hea, siis telefon kotist välja ei tule," lõpetas Markos Parve.