LASTEEKRAAN

otse

telekava

Saated A-Ü

Hetkel eetris

Whitney

29.12.2018

Whitney Houstoni elu oli nagu kreeka tragöödia: pealt suur ja seest julm. Samuti on julm öelda, et just selline elu ongi midagi niisugust, millel on tagantjärele vääramatu põhjus saada kunstiteoseks. Sellise vääramatu põhjusega on valminud ka Kevin MacDonaldi dokfilm "Whitney", mis esilinastus tänavusel Cannes'i filmifestivalil ja milles esitatavad väited on Whitney-diskursuses juba ettearvatult palju poleemikat tekitanud.

Üks eeldatav element dokfilmide puhul on alati informatiivne tasand: mida faktilist sealt teada saab? Sellest filmist eriti midagi uut ei selgu, kuid see on hästi tehtud, tehtud tunnetusega, poeetiliselt, tehtud nagu reekviem. Kui miski annab poeetilise impulsi, on ta juba paratamatult uus ja ainukordne. Teada saab siit vähem, tunda rohkem. Ühes mõjuvaimas stseenis näeme kaamera liikumist majas, kus Whitney elas – nüüdseks tühjas, valges, kallis, poolringikujuliste vormidega ja seisma jäänud ajaga majas. Need kaadrid omakorda vahelduvad võtetega samast majast, kuid ajast, mil seal oli veel elu, kui seal elas (vähemalt neil kaadritel) narkouimas Whitney, kuid mis oli juba surmalubadusega elu. Nagu kirjeldatud kaadrites, krabiseb kogu filmis mingisugune leinaelement, mille nimi on mälu. Või õigem oleks öelda mälulint. Või et tegu on ontoloogilise etüüdiga. Film püüab leida ka põhjuseid, miks Whitneyga läks nii nagu läks, jäädes seejuures delikaatseks, sensatsioonilisuse tõika üle eksponeerimata.

  • Saate info
  • Saate lõigud
  • Vaata järele
  • Tegijad
  • Sarnased saated

Konto muutmine õnnestus
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: