Nelja valitsuskoosseisu kuulunud endine sotsiaaldemokraat Urve Palo, Keskerakonna pikaaegne juhtfiguur ja praegune Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson ning Reformierakonna esimees Kaja Kallas on ühed edukamad naised Eesti poliitikas, kuid soostereotüübid ja diskrimineerimine ei ole neilegi võõrad. "Pealtnägija" korjas kokku Eesti naispoliitikute isiklikud lood sellest, kuidas poliitika on valdkond, kus nõrkust välja näidata ei tohi. "Kaks aastat tagasi, kui ma olin majandusminister - 40ndates aastates majandusminister -, võttis mu ette Postimehe toonane toimetus. Alguses kirjutas juhtkirju ja arvamustükke, nimetades mind "tütrekeseks" ja "printsessiks". Ma arvan, et see on ääretult nõme. Ma arvasin, et see ei ole ajakirjaniku tase. Aga siis nad ei osanud enam uusi sõnu välja mõelda ja panid kirsina tordil ühes loos väga äratuntavalt minu pildi. Aga sellel polnud pead ja jalgu, vaid ainult tagumik," meenutab Kadri Simson. "Üks näide, mis suletud uste taha jääb, oli see, kui valitsuse istungil arutasime ka mingit teemat, kus me olime Jürgen Ligiga erineval arvamusel. Ja ma olen tähele pannud, et Jürgen Ligi, eriti kui naine jääb temaga erinevale arvamusele, läheb täiesti endast välja, ta ei kontrolli enam ennast. Meeste puhul talle ei meeldi üldse, kui talle vastu öeldakse, aga ta suudab ennast kontrollida, ei lähe nii inetuks. Ja siis ta ütles mulle, et "ega sa köögis ei ole!"," lisab Urve Palo. "Siis kui oli valimiskampaania, tuli selliseid kirju, et lõika juuksed lühikeseks, kanna pükskostüüme, räägi madalama häälega, võib-olla prillid võiksid küll olla... Sa loed neid ja nagu kogumis mõtled, et inimene vaatab ja mõtleb, et kuna juhi kuvand on selline suur mees jämeda häälega, siis ta vaatab sind ja sa nagu ei sobi sinna kuvandisse - sinuga on midagi viga," ütleb Kaja Kallas. "Ma olen pidanud ka avalikes debattides poliitikutelt kuulma selliseid repliike, et "ära kaaguta, Kadri" (nii ütles talle Jürgen Ligi - toim). Ma mõtlen murelikult, et tõenäoliselt ei olnud ma esimene inimene, kellele nii öeldi. Selline purtsatus otsesaates annab inimesest väga palju välja," leiab Kadri Simson. "Kui sul on selline kolleeg kes selliseid formulaid kasutab, siis ainukene lähenemisviis temaga on ta nii-öelda surnuks kallistada - minna ka temaga üks ühele "kullakese" vormide peale. Kaja Kallas meenutab: "Ükskord oli  üks debatt, see oli enne valimisi, kus olid kõigi erakondade esimehed ja enne mind rääkis Jüri Ratas ja, noh, rääkis-rääkis-rääki, rääkis-rääkis-rääkis. Ja siis on minu kord. Ja kohe, et ei, hakkame lõpetama. Ma ütlesin, et oi, mulle tundub, et siin teised said palju rohkem rääkida, et kuidagi see aeg nagu lendab. "Ei, kõigil on üks minut!" Pärast mulle jäi kuidagi selline tunne, et kas tõesti ma ise hindan nii valesti seda aega, et teiste jutt on kuidagi nii pikk ja ise jõuad vaevalt kaks lauset öelda ja aeg juba läbi. Ja siis mõõtsime aega ja oli tõepoolest nii, et Jüri Ratas sai rääkida üle kahe minuti, mind katkestati 50. sekundil." Palo, Simson ja Kallas on pigem erandid statistika taustal. Umbes kolmandiku praegusest riigikogust ja kohalikest volikogudest üle Eesti moodustavad naised, kuid täitsa tippu jõuavad üksikud.  "Me võime kohe alustada ministrikohtadest. Eesti Vabariigi ajal nüüd taasiseseisvumise ajal ei ole meil olnud ühtegi naissoost peaministrit, meil ei ole olnud ühtegi [naissoost] justiitsministrit ega ka kaitseministrit. Seal võib öelda, et see on praegu olnud ainult meespoliitikute pärusmaa," tõdeb Praxise võrdsuspoliitikate ekspert Mari-Liis Sepper. "Võtame kas või näiteks selle sellekevadised valimised. Kes võitis valimised? Valimised võitis erakond, kes oma juhiks valis naise. Lähme sealt edasi europarlamendi valimiste juurde. Kes võitis, kes said kõige rohkem hääli? Sotsid said hääli kõige rohkem, kelle esikandidaat oli - naine. Aga mis saadi pärast seda, kui ühiskond on saatnud sellise sõnumi, oli see, et moodustati valitsus, kus tänaseks on 15 ministrist kaks naist. Kaks!" rõhutab Eesti Päevalehe poliitikaajakirjanik Raimo Poom. Lähiajal avaldab sõltumatu poliitikauuringute keskus Praxis uuringu, mis selgitas, miks on naised meestest poliitikas justkui maas. Selle käigus küsitleti paarikümmet poliitikut ja ajakirjanikku ning uuriti naispoliitiku kuvandi tekkimist paarisaja valimiste aegu ilmunud ajaleheartikli põhjal. "Ei saa öelda, et parteijuhid või tipp-poliitikud ka meeste hulgas ei oleks pidanud sellele küsimusele juba aastaid vastama, et kus teil naised on. Seda on ju väga mitmetel valimistel parteijuhtide käest küsitud, selles mõttes see teema on õhus juba mõnda aega," tõdeb Mari-Liis Sepper. Parlamenti kuulub 72 meest ja 29 naist ehk naised moodustavad riigikogust alla 29 protsendi, mis on läbi aegade parim tulemus. 20 083 häälega sai valimistel suurima mandaadi Reformierakonna esimees Kaja Kallas ning paljude meelest oli kindel, et Eesti saab ajaloo esimese naispeaministri juba ametis oleva esimese naispresidendi kõrvale. Eesti Päevalehe poliitikaajakirjaniku Raimo Poomi sõnul polnud Jüri Ratase juhitav liit Isamaa ja EKRE-ga mitte ainult poliittehnoloogiline ninanips, vaid ka märk juhtpoliitikute hirmust tugevate naiste ees. "Tegelikult on inimesed ka sellega kaasa tulnud. Inimesed peavad seda täiesti normaalseks, et naised peavad osalema poliitikaelus ühiskonnaküsimuste lahendamisel, aga just siin viimasel ajal on toimunud niisugune... ma ütleks, et viimane patriarhaadi hurraa," ütleb Poom Kaja Kallas on ajakirjanduses varem pihtinud, et valas kevadel pettumusest ka pisara: "Ma inimesena usun siiralt inimesi, et nad on need, kes nad räägivad ja nad käituvad nii, nagu nad lubavad käituda. Kui nad nii ei tee, siis ma olen selles pettunud, aga ma saan sellest kiiresti üle." "Mingil hetkel käis ka minul peast läbi, et kas seal mitte ei olnud alateadlikult põhjuseks ka see, et valimised võitis noor naine. Meil ei ole Eesti ajaloos olnud seda perioodi, kus meil oleks nii palju noori naispoliitikuid tegelikult olnud eesotsas ja nad on muutunud meestele konkurentsiks. Ja siis seal tekib see moment, kus selle vastu hakatakse töötama," leiab erakonni Eesti 200 esimees Kristina Kallas. Kui Kaja Kallas võib olla haavunud, kuidas mehed tema peaministriambitsioonidelt vaiba alt tõmbasid, siis mõnevõrra staažikamad poliitikud Urve Palo ja Kadri Simson teavad, kuidas naine peab mehest kolm korda rohkem pingutama, et sama kaugele jõuda. "Selle sajandi alguses, kui ma tulin Eestisse tagasi Londoni magistrikraadiga, sain Keskerakonna peasekretäriks ja siis hakkasid ajakirjanikud uurima, et kes see plika on - magistrikraadiga kõrgharidusega inimene -, olukorras, kus kahel teisel suurel parteil olid peasekretäriks minust üks aasta vanem ja üks aasta noorem meespeasekretär, kellel kummalgi polnud veel kõrgharidust," meenutab Kadri Simson. "Ma mäletan hästi, et kui ma olin rahvastikuminister Ansipi valitsuses, siis kuskil targad mehed rääkisid Keskpäevatunni jutusaates ja sattusin kuulama, et selles valitsuses pole ühtegi majandusharidusega inimest. Mina olin, aga ma olen naine ja ma arvan, et nad isegi ei vaevunud vaatama, milline haridustaust mul on. Ma olin lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, [töötanud] 15 aastat erasektoris, seitse aastat juhina, aga kuna ma olin rahvastikuminister ja naine, siis järelikult, noh, järelikult majandusest ei tea midagi," ütleb Urve Palo. 2014 majandusministriks saades tuli Palol alustada üle kivide ja kändude kulgenud praamihankest ja lõpetades rahvusliku lennuäriga. Tema meelest haarasid meediašaakalid ülekohtuselt oponentide heidetud kondist, justkui käiksid rasked teemad naisele üle jõu.  "Sain kogu aeg: iga asi pandi kahtluse alla, iga asi nagu oli kuidagi, ah, see on rumal, see on rumal, ja siis ma hakkasin vaatama, et aga meesministritega ei ole nii. Ta ei tee nagu suurt midagi, või kui teeb, siis minu jaoks on see rumal, ma kõrvalt vaatan. See on tunnetuslik kõik jah, aga ma hakkasin vaatama, et meil vist tõesti ongi ühiskonnas sellist eelarvamust naiste suhtes tipp-poliitikas ja see tunne jäi mul lõpuni ja ma päris pikalt igatsesin tagasi erasektorisse, et saada sellest lahti, et tunda ennast jälle lugupeetud inimesena," tunnistab Palo. Viktoria Ladõnskaja-Kubits on ainus naine Isamaa 12-liikmelises parlamendifraktsioonis ja silma torganud mitme erakonna pealiiniga vastuolus avaldusega. Näiteks oli tema ainus, kes umbusaldas viimati koos opositsiooniga siseministrit. "Ma ilmselt ei oleks päris aus, kui ma ütleksin, et ma ei tahaks, et meie fraktsioonis oleks veel naisi. Kindlasti ma tahaks, et neid naisi oleks rohkem," ütleb Ladõnskaja-Kubits. Ehkki Ladõnskaja-Kubits on ajapikku taandunud koduerakonna juhtimisest, siis – vastupidiselt paljudele eelkõnelejatele – ei taha ta mängida diskrimineerimise ohvri kaardile.  "Lapsepõlves, kui oli 1990ndate algus, siis mu ema ütles mulle, et unusta sõna "diskrimineerimine" kui selline. Kui sinu sõnastikus enam sõna "diskrimineerimine" ei ole, siis sa lihtsalt ei arvesta sellega, et keegi sulle mingisugustel põhjustel võib liiga teha, kas tänu sellele, et oled naine või tänu sellele, et oled Eesti venelane, kas tänu sellele, et sa oled noor ja nii edasi, ja nii edasi, ja mina unustasin, et sõna "diskrimineerimine" üldse eksisteerib," ütleb naine. Seevastu mitmed Ladõnskaja-Kubitsa kolleegid, kes osalesid Praxise uuringus, tunnistavad, et ühiskonnas kehtivad jätkuvalt topeltstandardid. Endisel ministril ja peagi kolme lapse emal Riina Sikkutil on oma lugu. "Küsimused tulevad: aga kuidas sa laste kõrvalt ikkagi saad, ja kes sul ikkagi lapsi vaatab, on sul, kes sul lapsi hoiab, ja minu jaoks oligi üllatav see, et kui ma varem ei ole kogenud seda, et ma olen naine, siis ma ei tohi või mulle ei sobi mingisuguseid asju teha, siis seal see tagasiside oli nii… Tõesti kümned inimesed, oli niivõrd ühetooniline või nii valdav," ütleb Sikkut. "Kui mina olen otsustanud, et ma soovin seda positsiooni täita või seda rolli tulevikus võtta, siis keegi teine ei peaks arvama, et ta minu eest oskab paremini otsustada, kui mina ise."  "Need naised, kes täna poliitikas esiplaanil, peavad olema väga-väga tugevad, et see isiklik rünnak nende vastu - kas sa oled ikka õige ema, miks sul nii palju lapsi on -, see ei ole ikka normaalne, või miks sul üldse lapsi pole," loetleb Kristina Kallas. Kui jätta kõrvale eelarvamused, et naine on ebakompetentne või emarolli kõrvalt pole kuidagi võimalik tipp-poliitikas edukas olla, siis tagatipuks, kui naispolitiik meespoliitikule avalikult vastu hakkab, tembeldatakse ta emotsionaalselt ülesköetud naisterahvaks, nagu juhtus president Kersti Kaljulaidiga. "Mart Helme on emotsionaalne. Ta on kogu aeg emotsionaalne. Tema ei ole inimene, kes poeb numbrite taha, tema lajatab väga emotsionaalselt, aga tema puhul konverteerub see karismaks. Kui Kaja Kallas on emotsionaalne või Kadri Simson on emotsionaalne, siis see konverteerub ühiskonnas hüsteeriaks," ütleb Kristina Kallas. "Näiteks kui sa argumenteeritult siis ründad teise poole seisukohta, siin öeldakse, et ära ole nii kuri, kellelegi ei meeldi kurjad naised. Oota, mis mõttes? Ma ju tegelikult põhjendan oma seisukohti ja argumenteerin seda, mida ma arvan. Aga meestele selliseid etteheiteid tõepoolest ei tehta, vähemalt ma ei ole nagu kuulnud," lisab Kaja Kallas. Miks naispoliitikutest selline kuvand on tekkinud, võib vastuseid anda Praxise valmiv uuring.