Video

Vaata veel

PN Ekstra: täispikk intervjuu Armeenia mõttekoja juhi Richard Giragosianiga

Intervjuu Armeenia Regionaalsete Uuringute Keskuse (RSC) direktori Richard Giragosianiga. Juttu on pingelisest olukorrast Mägi-Karabahhis ja selle tagamaadest. Samuti küsime, miks Armeenia ja Aserbaidžaan taas lahinguid alustasid ja kuidas mõjub see tsiviilelanikele.

Kas te võiksite rääkida uuemaid uudiseid Mägi-Karabahhist? Mis seal õieti toimub?

Me näeme seal mitte ainult sõjaliste operatsioonide olulist suurenemist, vaid ka kriisile reageerimist. Laupäeva hommikul alustas Aserbaidžaan tõsist pealetungi Armeenia positsioonidele Mägi-Karabahhis. See oli koidikul korraldatud hästikoordineeritud rünnak kolmel rindel. Oluline oli ka see, ja mitte ainult intensiivsuse poolest, et kasutati raskerelvastust, sealhulgas tanke, lahingukoptereid ja muud. See on Mägi-Karabahhis kehtinud hapra vaherahu kõige tõsisem rikkumine.
Kahjuks lahingud jätkuvad. Tavaliselt lõpeb selline vaherahu rikkumine ja pingete süvenemine esimesel päeval. Aga see sõjategevus kestab nüüd teist päeva. Reservväelased on välja kutsutud ja mitmes mõttes pole see enam rünnak Armeenia ja Mägi-Karabahhi vastu, vaid Aserbaidžaani rünnak rahuprotsessi kui sellise vastu. Me oleme väga mures, et diplomaatia katkemine on palju tõsisemaks proovikiviks.

Milline on olukord Aserbaidžaani ja Armeenia piiril? Ka seal on midagi teoksil.

See on hea küsimus, sest me oleme viimastel aastatel näinud uut ähvardust. Aserbaidžaan alustas rünnakuid ka päris Armeenia vastu. Mitte ainult Mägi-Karabahhis ja sealse konflikti raames. Sellega üritas Aserbaidžaan minevikus Armeeniat otsesemalt konflikti tõmmata. Seekordse sõjalise operatsiooni eesmärgid on kitsamad. Rohkem keskendutakse Mägi-Karabahhile ja mitmele piirkonnale, mis jäävad Mägi-Karabahhi piiridest välja ja kujutavad endast Armeeniale kuuluvaid julgeolekutsoone. Enamjaolt ei sõdita praegu Armeenia-Aserbaidžaani piiril, vaid keskendutakse Mägi-Karabahhile ja paljudele sellistele piirkondadele.

Kui hirmul on Armeenia üldsus?

See on hea küsimus, sest juba mitu aastat oleme näinud vaherahurikkumiste olulist kasvu. Rahvas on üldjuhul vaherahurikkumistega juba harjunud. Kuid seekord on üks erinevus, mis on ärevust, muret ja hirmu tekitanud. Nimelt ei mõõdeta praeguse konflikti puhul vaherahurikkumisi enam tulistatud laskude arvuga, vaid ohvrite arvuga. Mõlemal poolel on juba tsiviilisikutest ohvreid - kolm korda rohkem kui seniste tulevahetuste puhul. See tähendab väga väikesele Armeeniale, et nii suured inimkaotused tsiviilelanike seas võimenduvad, sest rahvaarv on väike. Kuid me näeme ka laiemaid tagajärgi. Sellel on tähendus terve piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse jaoks. See, kas ja kuidas Venemaa konfliktile reageerib, on uueks proovikiviks.

Mis on teie arust Venemaa roll selles konfliktis?

Mitmes mõttes on Venemaa koos USA ja Prantsusmaaga üks kolmest niinimetatud kaaseesiistujast ainsas diplomaatilises üksuses, millel on volitused olla konflikti vahendajaks. Selleks on OSCE Minski töögrupp. Kuid Venemaa ei ole sõltumatu ja erapooletu vahendaja. Viimase viie aastaga on Venemaast kujunenud suurim relvastusega varustaja nii Armeenia kui Aserbaidžaani jaoks. Nad on olukorrast kasu saanud või seda ära kasutanud. Mägi-Karabahhi konflikti on pikalt kasutatud selleks, et maksimeerida ja säilitada Venemaa mõjuvõimu mitte ainult Armeenia üle, vaid ka Aserbaidžaani relvamüügi tagamiseks. Me pelgame ka seda, et kui olukorra võimendumine jätkub, siis võib Venemaa president Vladimir Putin mõtlematult ja ohtlikult - nagu Ida-Ukraina ja Krimmi puhul sekkudes - üritada Venemaa rahuvalvajaid piirkonda saata. See on võrdselt ohtlik kõigile konflikti osapooltele.

Kas teie arvates vastab tõele mõningate Eesti ekspertide arvamus, et me oleme alati kartnud, et Venemaa tuleb järgmise käiguna Baltikumi? Aga nüüd oli järgmine samm pärast Ukrainat ja Krimmi ja Türgit hoopis Mägi-Karabahh.

Mul on olnud Eesti ametnikega palju kõrgetasemelisi kohtumisi ja ma olen tihti Tallinnas käinud. Ja analüütikuna olen ma pikka aega väitnud, et Balti riigid on erand, kui vaadelda Venemaa arvamusi ja käitumist niinimetatud lähivälismaal endistes Nõukogude liiduvabariikides. Balti riigid on alati erand olnud, ka ameeriklaste seisukohtades ikestatud riikide osas. Selles kontekstis on nii Eesti, Läti kui Leedu kolmekesi Euroopa Liidu liikmete ja NATO liikmetena saanud üle otsesest haavatavusest Putini Venemaa poolt. Kuid Kaukaasias võib Venemaal pärast Vene-Türgi kriisi ja Iraani avanemist tekkida ohtlik kiusatus oma võimu ja mõju väga negatiivselt suurendada. Sellel on tagajärjed ka Baltikumi jaoks, sest isegi Eesti julgeoleku puhul võib see julgustada Putinit ümbritsevaid karmi käe poliitika pooldajaid, et Eesti õhuruumi tungimisi tihendataks. Nagu me nägime Eesti piirivalvuri jultunud röövimise puhul. Teisisõnu on sellel kaudsed tagajärjed isegi Eesti riikliku julgeoleku jaoks.

Kui tõenäoline on teie arust see, et Armeenias toimub noorte meeste üldmobilisatsioon?

Eile me juba nägime mobilisatsiooni või reservvägede väljakutsumist Mägi-Karabahhis. Sõjaliselt on huvitav see, et Armeenia relvajõud on ikka palju tugevamad kui Aserbaidžaanil. Teisisõnu on Armeenia kaitsepositsioonil ja Armeenia pole Aserbaidžaanile territoriaalselt ohtlik. Aserbaidžaan on enamjuhtudel ise agressor - palju suurem, aga palju nõrgem nii kaitsevõimelt kui -võimekuselt. Veel tähtsam on see, et õnneks on võimalus pingete maandamiseks, tagasiastumiseks või allaronimiseks. Seda seepärast, et Armeenial on kaitsev sõjaline hoiak. Teisisõnu pole õnneks ohtu, et Armeenia pingeid üles kruvima hakkaks. Aga samas näeme ikka ohtlikku võimendumist. Iga uus pingestumisvoor ületab eelmist nii elavjõukaotuste kui sõjatehnika kaotuste osas. Oht pole nii suur, kuid normaalset olukorda on väga raske taastada.

Kas seega on mobilisatsioon Armeenias tõenäoline või te ei arva seda?

Õnneks mitte. Armeenia relvajõud on piisavalt professionaalsed ja nad ei vaja reserväe kaasamist. Kuid samas näeme me siiski, et Aserbaidžaani tegevus on ühest küljest õigustatud. Nad on nördinud, sest rahuprotsessi käigus pole edusamme saavutatud. Armeenia ja rahvusvaheline kogukond võivad sattuda ohtu nördimuse väljendamise viisi tõttu. Ja kahjuks on selleks sedapuhku relvajõu lubamatu kasutamine. Kuid Aserbaidžaani seisukohast on nemad veendumusel, et sõda pole läbi. Lisaks üritavad nad juhtida tähelepanu kõrvale siseriiklikelt probleemidelt - majandusalangus, autoritaarne valitsus ja marurahvuslaste poliitiline populaarsus, mis on väga ohtlik ja muudab Aserbaidžaani piirkonnas julgeolekuohuks. See tähendab, et kahjuks on tulevastel kuudel oodata jätkuvat pingestumist, sest Lääneriikidel USA-st Euroopa Liiduni pole Aserbaidžaani üle erilist mõju. Aserbaidžaani riigivalitsemine on veider ja sarnaneb Süüriaga, võim anti edasi isalt pojale. Ja rahvusliku retoorika ning ohtliku sõjaka keelekasutuse tõttu on vähe lootust diplomaatiaga midagi saavutada.

Kui suures osas on see konflikt islami ja kristluse vahel?

See on ainus hea uudis. Kuulus Ameerika teadur Samuel Huntington arutas seda oma teoses "Tsivilisatsioonide kokkupõrge". Aga õnneks pole Huntington mitte kunagi Kaukaasia puhul teemaga haakunud. Isegi 1990-ndatel pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Mägi-Karabahhi ja Asderbaidžaani konflikt kristlaste ja moslemite vahel pole õnneks kunagi olnud islami ja kristluse kokkupõrge. Mitmes mõttes on peaaegu irooniline, et kaasatud on šiiitlik riik Aserbaidžaan ja šiiitlik Iraan, mis toetab pigem Armeeniat, ning sunniitlik islamiriik Türgi, mis on liidus Aserbaidžaaniga - teisisõnu standardsed mõõdud siin ei kehti. Õnneks, sest see viskaks ainult õli tulle, kui põhjus oleks tõepoolest usuline.

Milline on selles konfliktis Türgi roll?

Viimasel ajal on huvitav see, et olukorra pingestumine ja kokkupõrked valmistavad Türgile suurt muret ja tegelikult on neil piinlik Aserbaidžaani läbinähtavalt mõtlematute rünnakute pärast. Teisisõnu pole vaenutegevuse võimendumine ka Türgi huvides. Ning Vene-Türgi kriisi tõttu ei soovi Türgi seda, et Venemaa saaks olukorda ära kasutada. Kuid lühiajaliselt vähendab see Armeenia ja Türgi suhete normaliseerumise võimalust. Ent pikajaliselt näitab see, et Jerevan ja Ankara lausa peavad oma suhteid parandama. Kuid kuna Süüria ja põgenikekriis tähelepanu endale tõmbavad, siis on see ka hea näide, miks ennekõike Euroopa Liit, aga ka USA peavad rohkem tähelepanu pöörama, mitte rakendama heatahtliku hooletussejätmise poliitikat. Need konfliktid pole enam nii jäätunud nagu varem.

Kas te võiksite ennustada parimat ja halvimat võimalikku stsenaariumit?

Ideaalselt oleks parim stsenaarium see, kui Aserbaidžaani kantud sõjalised kaotused selle kallaletungi raames neile selle tegevuse mõttetust näitaksid. Et on viga kasutada relvi selleks, et lahendada poliitiline konflikt. Ja nad naaseksid diplomaatilise rahuprotsessi juurde. Halvim stsenaarium on see, et selline sõjaline pingestumine annab hoogu sõjakatele jõududele, mitte mõõdukatele. See muudaks diplomaatia veelgi võimatumaks ja võimendaks poliitilise tahte puudumist. See näitab, et terves piirkonnas pole riigimehelikkust.

Suur tänu. Me arutasime kõige olulisemaid ja põhilisemaid punkte. Kas te tahaksite ise midagi lisada?

Üks huvitav tähelepanek on Eesti-poolne vaatenurk, sest Eesti on juba diplomaatiliselt olukorraga seotud. Ameerikas öeldaks selle kohta, et Eesti suudab diplomaatiliselt üle oma varju hüpata. Ja mitmes mõttes annab Eesti meile õppetunde nii Balti julgeoleku kui tänapäeva Putini Venemaa mõistmise osas ja näitab meile, mis võib õnnestuda ja kuidas pingeid maandada ning konflikti rahustada. Aga seetõttu pole see konflikt ka Eestist nii kaugel, kui geograafiliselt tunduda võib.

Toimetas
Aleksander Krjukov

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

Viimati lisatud