Video

Vaata veel

Vahur Kersna: mul ei olnud tahtmist selle maailmaga hüvasti jätta (73)

Vahur Kersna andis "Pealtnägijale" avameelse ja emotsionaalse intervjuu, kus rääkis oma üleelamistest ja võitlusest raske haigusega.

Sa pakkusid meie tänaseks vestluseks välja selle Kadrioru lossi, ma ehmatasin alguses poolsurnuks, mõtlesin, et meie, kaks vana pässi, kes me oleme pärit metsast ja kolkast, sina Antsla kandist, mina täiesti kuskilt soode vahelt, meil sobiks jutt kuskil, ma ei tea, sauna trepimademel või kuskil reheahju taga, aga nüüd istume siin, nagu kaks operetilauljat?

Kadriorg on minu kodu ja tegelikult ma tunnen ennast hästi kunstimuuseumites, see vaimsus ja see loomingulisus, mis siin õhus hõljub, see nagu toidab mind ja ma tunnen ennast tõesti hästi. Ma tahtsin, et see ruum oleks avar, et ta ei oleks mingisugune koobas või selline surutud olek, siin on mõtetel ruumi liikuda ja siin on vaimudel ruumi olla.

Kolm aastat tagasi, kui sa said valmis oma eelmise raamatu "7x7“ ja ajasid sel puhul juttu Maire Aunastega, siis jäi teil huvitava koha pealt üks teema pooleli. See jäi selle koha pealt pooleli, et Maire ütles, et meie vaataja tahab kindlasti teada saada, mis siis juhtus seal Niilusel, kui sa panid ülepeakaela kärestikust alla ja su kael sai viga. Sind toodi seal kanderaamiga tagasi, sa jõudsid siia kodusesse Eestisse ja siis ühel päeval, aasta oli 2007, sa istusid hematoloog Katrin Palgi vastas, Liina oli sinu kõrval ja doktor Palgi ütles diagnoosi?

No see oli päris karm, jah. Seal, kus me Mairega pooleli jäime, sealt tegelikult see uus raamat lähebki edasi. Samm-sammult, jah.

Mis see diagnoos oli ja mida see haigus tähendab?

Mul on nagu selline tunne, et ma ei taha olla nagu mingi vanaeit. Kaks vanaeite saavad kokku, nad hakkavad rääkima haigustest, üks räägib enda haigustest, teine enda omadest ega nad üksteist ei kuula ju. Ma nagu väga palju haigustest ei taha rääkida /.../, minu mõte on see, et sa ei tohi ennast samastada selle haigusega, see ei tohi saada sinu omaks. See peab olema keegi, kellega koos sa elad ja toimetad ja katsud hakkama saada, aga see ei ole sina.

No igal juhul lõi see diagnoos sul jalad alt, su plaanid olid selja peal, sa ei saanud elada enam edasi sellist elu, nagu sa elasid?

Iga päev on Eestis 20 inimest, kes saavad umbes taolise diagnoosi, kes seisavad keset seda ilusat elu, neid lilli ja liblikaid ja kõike seda, seisavad oma isikliku maailmalõpu äärel, kuristiku serval ja sellega tuleb kuidagi hakkama saada. Kes ei saa hakkama, need lähevadki minema. Aga mul ei olnud seda plaani. Mul ei olnud sugugi tahtmist selle maailmaga hüvasti jätta, veel mitte ja mul ei ole seda tänase päevani.

Sind torgati haiglasse, sulle hakati tegema sinu enda rakkude siirdamist, see oli päris piinarikas protsess?

Vahepeal tuli üle elada tõesti hetki, mis ei olnud väga kerged. Aga kelle elus selliseid ei ole? Ega see ei pruugi olla seotud ainult haigusega, see võib olla väga paljude teiste elumuredega - lahutused, lähedase surm, liiklusõnnetus, isegi koera surm võib olla selline ju, mida sa nutad väga pikalt. Selles mõttes ma arvan, et ma ei saanud nagu millegi erilise osaks, vaid lihtsalt see minu katsumus oli seekord sedalaadi ja need katsumused on inimestel erinevad ning nendega tuleb kuidagi hakkama saada.No milles ongi selle minu uue raamatu mõte ka, et ma ei kirjuta ja ei hädalda sellest, et kui raske mul on olnud ja mida kõike ma olen pidanud läbi elama. Sel ei ole mõtet, see on minu probleem ja sellega ole rahulikult omaette. Aga küsimus on selles, et sa püüad teisi aidata, püüad anda inspiratsiooni, sest retsepte anda ei ole võimalik, iga inimene on niivõrd erinev, iga inimese probleemid ja isegi ka haigus, kui ta on ühe nimega, on igal inimesel erinev.

See haigus, see müeloomtõbi on selline, et sellele ei ole ravi, sellest päris terveks ei saa. Et olla ja elada ja tegutseda, selleks peab tegema läbi teatud protseduurid, siirdamised. Üks variant on see, et su enda tüvirakke siirdatakse sinusse, sealt edasi järgmine samm on see, et kasutatakse doonorit, kelle tüvirakke siis siirdatakse ja sina pidid need asjad läbi tegema. 2007 läks see jama sul lahti, 2008 hakkasid need protseduurid peale ja sa tulid sellest enam-vähem välja, sa tulid sellest esimesest siirdamisest ilusti välja, olid kõva vend. Aga siis, mis sa siis tegid? 2009 /.../ sul tulid saatesarjad "Täna õhtul", neid saateid oli kokku midagi 18, siis sa hakkasid tegema seal "Sind otsides", suured, paksud mehed nutsid nagu tited televiisori ees ja vaatasid seda, see oli nii hästi tehtud, ja siis aasta lõpul sa keevitasid kõik vaatajad telekate ette saatega "Helendavad olendid" ja neid tuli ridamisi. /.../ Kui tervis on ikka täitsa läbi, sa oled omadega põhjas, kuidas sa suudad ennast võtta kokku?

Tead, sa, ma tegin lihtsalt otsuse ühel hetkel, et ma ei hakka endale enne õiget aega mulda peale kraapima. Ja nii lihtne see ongi.

See veerandtunnine küsimus tegelikult sisaldas seda, et miks sa ei hoia ennast, miks sa teed liiga palju?

/.../ Neid päevi on antud nii palju, kui neid antud on täpselt. Küsimus on selles, kuidas neid kasutada ja kas sa neid kasutad. Inimesed elavad nii /.../ nagu nad elaksid igavesti. Minul sellist illusiooni ei ole, ma tean, et minu päevad on loetud ja seetõttu ma üritan neid päevi väärtustada, et iga päev oleks mõttekas, sisukas, et ma suhtuksin inimestesse hästi, et ma ütleksin neile hästi, et ma armastaksin neid, kes on minu ümber, et ma teeksin neile elu nii rõõmsaks ja ilusaks, kui ma vähegi suudan. Samamoodi ka endale, et ma kingiksin need päevad endale sellistena, nagu ma tahaksin neid näha.

2009. aastal saatis doktor Kaare sulle meili, et haigus on tagasi? Ja see oli päris karm?

Noh, eks see elu on ikka igatepidi teinekord karm, tead, ega ta ei ole üksinda minul karm. Ma kuulan ümberringi, mis toimub, elu ikkagi annab õppetunde erinevaid, see ei ole niisama. Asjad ei juhtu niisama, kõigil asjadel, ühel hetkel hakkad vaatama ja mõtlema, kõigil asjadel on nagu tähendus ja kõikidel on oma rida ja põhjus, miks nad juhtuvad. Võib-olla see tundub mingi hullu esoteeriku jutuna, kes on lugenud liiga palju eneseabi raamatuid, aga ühel hetkel, kui sul on aega mõelda ja vaadata enda elu peale tagasi, eriti siis hakkad tundma, et jah, see võibki nii olla!

Sa oskad seletada niisuguseid märke, mida elu sulle annab?

Mitte alati ja mitte igal hetkel, aga tagantjärele vaatad, et vau, see oli ju selge märk, minuga ju selgelt räägitakse. Kui sa iga päev tormad ringi ja teed mingit tööd, kraabid endale raha kõhu alla, silmad vilavad peas ja mõtled, kus on see parkimispaik, et ma saaksin Ülemiste Keskusesse minna nüüd ostma seda, seda ja seda, siis sa ei adu neid märke, sest need on teinekord sellised õrnad, vaevu tajutavad ja need hääled, mis sinuga räägivad, nad ei karju nii nagu reklaamid televiisoris, nad sosistavad.

Aga kui nüüd minna sinna aastasse, ütleme 2010, kui sind ootas ees järjekordne haiglasse minek. Siis oli üks mälestusväärne laupäeva hommik, 15. mai Võru kesklinnas, kus üks roosa suur maja kiriku vastas kõlises vaikusest ja tühjusest. Seal olid sina ja Liina ja väike Kelvin, kes oli selili laua all, kui te registreerisite oma abielu?

Jah, oli selline pulmapäev küll, jah.

Ja siis te läksite ümber nurga, sinna samma Katariina kohvikusse, sõite seal kohupiimakooki ja üht-teist veel head?

Jah, sellepärast, et me ei ole sellised inimesed, et kõik peab olema suur ja uhke ja kõik fa-fa-fa. Tähtis on see, mis toimub sinu sees ja sinu hinges. Ma just lugesin hiljuti kuskil uudist, et mida uhkemad pulmad, siis statistika näitab, seda kiirem lahutus.

Aga tegelikult oli lugu päris tõsine, sest esmaspäeval võtsid sa seljakoti selga, läksid bussi peale ja sõitsid haiglasse?

Kahe päeva pärast, jah.

Ega ei olnud ju teada, mis näoga või kuidas sa sealt tagasi tuled?

Noh, mulle oli öeldud, et ellujäämise protsent on 50, aga tegelikult, nagu ma pärast kuulsin, siis see protsent oli oluliselt väiksem.

No mis sind päästis?

Väga raske öelda, ju minu teekond ei olnud veel lõppenud. Võib-olla oli see, miks ma ellu jäin, et ma pidin kirjutama raamatu ühel päeval.

Sa tulid sealt haiglast tagasi ja olid nii powerit täis, et kukkusid kirjutama mitte ainult raamatuid, vaid vehkisid kirjutada ka mitu kuud järjest ju siin Postimehe Arterile. Ja tegid nii ägedaid lugusid, et olid parim kirjutaja lugejate arvates, jah?

Noh, ütlen sulle ausalt, eks ma sain seal hormoonravi ja see peksab nagu üles. See on nagu mingis mõttes narkootikum ja see tegelikult ei ole hea tunne, aga sa oled kogu aeg nagu eksalteeritud ja mõte töötab jube teravalt, jube kiiresti, jube täpselt oma arust. Siis sul on jõudu kirjutada ja mõelda, kirjutada uuesti ja uuesti ja uuesti. Ma ei valeta, kui ütlen, et neid artikleid kirjutasin igaühte 50 korda ümber ja üle, mida väga tihti ajakirjanikud ei saa endale lubada.

Siis tulid uued saated, aastalõpusaated. 2011, see oli ju see aastalõpp, kus sa tegid fantastilise intervjuu Ruhnu vana kirikuõpetajaga. See oli niimoodi, et kirikuõpetajahärra ju ise ei vastanud sulle suurt midagi, iga vastuse peale ta ütles, et kõik on jumala kätes või jumal on kõige taga, aga...?

Täpselt nii, nagu meie täna!

Just, aga see saade seisis koos ju sinu küsimustest, need olid nii head ja kogu see meeleolu nii hea, samas ma kujutan ette, et paljud vaatajad võisid mõelda, et Kersna on vist ära keeranud? Kuidas sul on vanajumalaga, on sul nüüd nagu mingid tihedamad sotid või kuidas sul sellega on?

Vaata, ei, seda ma ei julge öelda, et meil kuidagi oleks selline silmast-silma suhe, et ta aeg-ajalt kutsuks mind enda juurde ja õpetaks, mida nüüd tuleb teha. Aga noh, mind see ei häiri. Samamoodi nagu mind ei ole häirind see, et 25 aasta jooksul televisioonis mulle keegi, ükski ülemus ei toonud lilli ega patsutanud õlale, ma ei näe selles probleemi.

Millal sa viimati Kaika-Lainega jutustasid?

Lainega me räägime päris tihti. Ma arvan, et nädalas korra tuleb ette, et pean temaga nõu või küsin midagi, kuidas temal läheb ja räägin enda asjadest.

Mis ta siis arvab ka?

No ta on hästi positiivne, nii nagu ta oli elusast peast, nii kuskil seal, kus ta praegu on. Kui me räägime, siis ta on hästi positiivne ja rõõmsameelne, temast on palju tuge ja abi. See tundub jälle natukene võib-olla paljudele hullu jutt, aga seal ei ole midagi erilist, ma olen mitmete inimeste käest kuulnud, et nad suhtlevad oma vanaemadega või isadega või emadega aeg-ajalt, küsivad nõu nende käest. Selleks ei pea ju minema kuhugile haua otsa ronima, sa võid suvalisel hetkel lihtsalt, oled vaikselt omaette, kutsud teda ja vaatad, mis juhtub. Hakkad rääkima ja ta hakkab sulle vastu rääkima.

See oli vist mõni aasta varem kuskil soojal maal - sa käid nii palju igal pool soojades maades, et mul on juba arvepidamine segamini - aga see oli hiline hommikusöök, sa olid kuskil mere ääres, sõid seal jälle mingit papaiat või ma ei tea, mis asja ja tundsid ennast hästi. Järsku ehmatasid hirmsasti ära, sest mingi karvane koll lähenes sulle. Tal oli sombreero kuklas, ta oli tõesti karvane ja kole, nägi välja nagu Barmalei. Ja siis ta tuli sinu poole, toetas mõlemad käed laua peale ja röögatas sulle näkku, et "Pealtnägija“ ilma Kersnata on sama hea nagu Queen ilma Freddie Mercuryta ja sa ütlesid, et see on parim retsensioon, mis sa saanud oled?

Sa räägid kõik paremad kohad minu raamatust ümber. Kes seda enam loeb? Aga nii oli, jah. Tõesti, sellist komplimenti kuskil Venezuela rannas saada, selle nimel maksab elada. Tööd teha, vaeva näha ja sõita ka Venezuelasse.

No ega sul nüüd nutta selles mõttes ka ei ole mõtet, mis puudutab tähelepanemisi ja tunnustamisi, sest nii pikka auhindade rida ei ole ju kellelgi ja mille tipuks oli siis juunis 2012 Valdo Pandi preemia. Sa ütlesid, et hea, et see ei tulnud postuumselt?

Jah, selle üle mul tõesti on hea meel. Kui see oleks tulnud postuumselt, mis ma oleks temaga peale hakanud? /.../ No poisile, see oleks ostnud jälle, läinud poodi, ostnud kümme Lego, ei, ta ei oleks saanud kümmet Lego, selle raha eest oleks saanud viis sellist korralikku Lego.

Kuule, mis sa teeks, kui sa ei oleks ajakirjanik? Oleks sa sisekujundaja näiteks?

See lööb välja jah. Ma olen kujundanud, mööbli poolest siis nagu disaininud, päris mitu kodu. Praegu ma elan Tallinnas oma seitsmendas kodus ja viis nendest vähemalt on minu disainitud.

Operaator vist ei saa näidata, aga meil siin seinad on sellist, minu meelest just täpselt niisugust rohelist tooni nagu sinu vana Volga. See, mis sa arvad, äkki oleks sobinud meile interjööri lahenduseks siia kuskile?

Et oleksime istunud selles Volgas, mis on veel minust aasta vanem?

Jah.

Siis oleks nagu kolm vanakest koos.

See on ilus asi ja ma pean tunnistama, et mul ei ole sellist asjade fetišit. Ma ei kogu asju ja tean, et me oleme siin maailmas ajutiselt ja ühel päeval, kui me lähme, minu suur lemmik Freddie Mercury ütles, et ma tahan, et mind maetakse koos minu varandusega nagu Egiptuse vaaraod! Mul ei ole sellist tunnet ega tahtmist. Ma tean, et kõik need asjad, mis on, et ma olen ajutiselt nende käsutaja. Okei, kas see on siis maal meie saunakene või on see meie motoroller või on see korter. Ühel päeval ma lähen ja ma ei võta seda kaasa.

Aga see Volga sul sõidab?

Volga sõidab. Mulle meeldivad hästi tehtud, elegantsed asjad, mulle meeldib see 61. aasta põdraga Volga, millest ma unistasin lapsest peale ja mille ma sain. Mulle meeldib ka näiteks, jah, väga see Vespa, mis ma Liinale kinkisin meie kümnendaks kooselu aastapäevaks.

No selle peale on kõik kadedad, aga kas...?

Ma vaatan seda ja tunnen ennast hästi, kui ma vaatan hästi tehtud, ilusat asja nii, nagu ma vaatan ilusat maastikku, ilusat naist. Ma tunnen sellest rõõmu ja naudingut. See on nagu luksus, kui sul on aega neid asju vaadata ja nendest rõõmu tunda. Mis mõte on sellel raha kraapimisel, kui sa ei saa elust rõõmu tunda?

Sul on projekteeritud imeuhke suvemaja, mis plaanid sellega on? Millal see peaks valmis saama? See on kerakujuline, plaanitud sinul sinna Karuorgu, järve äärde?

Jah, Andrus Kõresaar on selle projekti autor ja see on tõesti fantastiline projekt. Head asjad peavad juhtuma. Ma usun, et see ühel päeval sinna Karuorgu meie mäekese otsa ka tuleb.

Sinu töö on sulle kogu aeg olnud nauding. Sa ei ole pidanud tegema niisuguseid asju, mida ei taha?

Jah! Ma võin vist seda tõesti puhtsüdamlikult öelda, et ma ei ole pidanud tegema asju oma töös, mida ma ei taha. See on olnud suur vedamine ja suur õnn. Ja see tõesti vist nii on, jah.

Kui sina peaks ütlema noortele, kes tahavad ajakirjanikuks hakata, mis on kõige olulisem tingimus, mis peaks olema täidetud, et saatest tuleb hea saade, mis see kõige esimene tingimus on?

Ma vist ei tea vastust sellele küsimusele sellepärast, et see televisioon, mida mina olen teinud, oli ikkagi väga teistsugune kui see televisioon, mida me praegu vaatame. Mida tuleb nagu kosest massina. Need inimesed, kes teevad seda televisiooni, on ikkagi väga teistsugused ja neilt nõutakse hoopis teistsuguseid asju, kui võib-olla see, millega mina tulin ja millega mina sain hakkama. Need maailmad on väga-väga erinevad. Ja see televisioon muutub praegu väga kiiresti, peadpööritava kiirusega. Kui ma vaatan, et tuleksin televisiooni tagasi, kas mul oleks siin midagi teha? Ma pean silmas nagu mõtte- ja meelelaadi. Ma kujutan ette, et kui Valdo Pant oleks tulnud praegu ja me vaataksime koos, siis ta vaataks seda ka nagu mingisugust ufode paraadi, mis toimub, mida tehakse, mis on! Aga teiselt poolt jälle, ma vaatan seda programmi ja mõtlen: "Issand, see on puudu, see on puudu, seda võiks teha." No seda ei tee mitte keegi praegu!

Raivo Suvistega, kes on tuntud produtsent, olen ma rääkinud aeg-ajalt ja ta ütleb (ta teeb ise kümmet saadet), et: "Issand, mul ei ole mitte midagi sealt telekast vaadata." Ma küsin: "Miks sa ei tee siis selliseid saateid, mida sa ise tahaksid ka vaadata?" Ta ütleb: "Aga keegi ei osta minu käest selliseid saateid!" Ma ei tea! Ei pea ju arvama, et kõik inimesed on idioodid! Inimesed ei ole kõik idioodid, inimesi on väga teraseid, väga andekaid ja väga tublisid Eestis väga palju! Mina olen neid näinud ja, palun vabandust, seda usku ei võta minult keegi.

Meie oleme sinuga saanud oma ajakirjaniku koolituse Tartust nendel aastatel, kui seal tegutses veel Juhan Peegel. Kui palju see vaimsus on sinu meelest muutunud nende aastatega?

Huvitav on vaadata, kuhu see läheb ja mis temaga juhtub, aga ma arvan, et see vaimsus oma sellises ürgses olemuses, see ei kao mitte kuhugile. Need inimesed, kes on vaimsed ja kannavad seda vaimsust, seal on aastasadade ja tuhandete pikkune inimlik kogemus ja elutarkus, see ei kao mitte kuhugile. See jääb alles, kuni viimse päeva õhtuni ja võib-olla kestab sealt kauemgi veel.

Miks sina oma ajakirjanikutöös ei aja korruptante taga ja ei kisu esile pättide omavahelisi kraaklemisi. Miks sina vestled maamuttide ja vanameestega, harutad nende hingeelu lahti?

Miks kassid ei aja taga pätte ja vargaid, vaid hoopis hiiri? Ja miks koerte käest keegi ei nõua, et nad hiiri taga ajaksid? Igaüks laulab nii nagu nokk loodud on ja see on väga oluline, et sa tunnetad ära selle, milleks sa oled loodud, mis on sinu tugevused, mis on sinu nõrkused ja neid nõrkusi ei ole ju vaja eksponeerida. Samas sa näed, kuidas teised teevad mõnda asja sinust paremini, siis jumala eest, las nad teevad seda. Ma ei lähe sinna torkima, ma teen seda, millega mina hakkama saan, võib-olla mina olen tugev. Kui ma oleksin ilus mees olnud ja mänginud kitarri, siis ma arvan, et minu elu oleks hoopis teistmoodi läinud, aga nii ei olnud, mul tuli mõelda, mida mina nüüd siis õieti teen, selleks, et, ma ei taha öelda, et tüdrukuid saada, aga et elus hakkama saada.

Kui jõudis kätte aasta 2013, siis tekkisid sinu peas vahepeal juba sellised mõtted - sinul, kes sa olid raiunud endale kogu aeg, et sul ei ole surm plaanides -, et asjad on tõsised. Liina oli su pärast mures, sest sa kihutasid suvalisel hetkel kodust minema, istusid seal oma järve ääres, sinu pärast olid inimesed tõsiselt mures?

On raskeid aegu muidugi olnud ja tunnistan, on olnud neid hetki, kus tundub, et selline äralibisemine on nagu hea variant. Aitab küll, ma olen ikkagi elanud siin, ma olen näinud paljusid asju ja sellisena ei ole elul väga palju enam mõtet. Aga siis on mulle jälle nagu mingisugused märgid kätte antud, et kuule, taat, sinu aeg ei ole veel käes, väravad on veel kinni, sind ei oodata veel, tee oma asjad lõpuni, ühel päeval teeme uksed lahti ja siis tuled, siis oled tagasi kodus, aga mitte varem.

Kui pika aja peale sa oma plaane teed?

Ma teen plaane päev-päevalt, mis ei tähenda seda, et ma ei mõtleks, et okei, kahe kuu pärast on selline asi, kolme kuu pärast on selline asi. Aga vaatame, ma selles mõttes... Üks minu hea tuttav tuli hiljuti, rääkis, kuidas tema poeg, kes töötab ka muuseas televisioonis operaatorina, oli ära ostnud nüüd oma tüdruksõbraga reisi Taisse maikuuks, maikuuks! Kaks nädalat hiljem tuli see sama sõber ja rääkis, kuidas nad vist ikkagi lähevad lahku. Ma küsin, mis sellest reisist saab, mis nad ära ostsid? Inimene plaanib, jumal juhib, selles mõttes meie reisid on kõik sellised, et täna ostame, homme sõidame.

Kas see reisimine ei võta sul energiat? Reisimine on ju õudne asi, sa iial ei tea, kas sa saad seal, ma ei tea, kuskilt lennujaamast edasi ja sada jama. Sa loed Krister Kivi reisijutte, üks mure teise otsa?

Kõik sõltub sinu hoiakust. Sellest, kuidas sa suhtud maailma, kuidas sa suhtud inimestesse, kuidas sa suhtud takistustesse, mis sinu ette pannakse. Kas sa hakkad niutsuma ja kätega vehkima või võtad neid kui ülesandeid, mida on vaja lahendada. Meie pere jaoks on reisimine alati rõõm, see on teel olek, sa lähed teele ja sa tunned ennast hästi, et sa oled teel.

Kas te riidu ei lähe seal, on sul kõik ette valmistatud või kuidas see käib teil?

Me ei ole kordagi reisil olles riius olnud. Kõik teavad, mis nad teevad. Minul on oma vastutus, mina olen reisijuht, mina võtan selle vastutuse, mina organiseerin, mina teen ja teised tunnevad ennast hästi.

Ja kõik sujub?

Kõik sujub.

Räägi sõpradest, kui on inimesel jama majas, kas võib juhtuda niimoodi, et järsku ühel päeval näed, et polegi nagu neid sõpru enam näinud tükk aega?

Nii on!

Aga mis jama see on niimoodi?

Ma olen selle üle ka päris palju mõelnud. Ma ei tea vastust, aga see tõepoolest nii on, et kui sul on rasked päevad, siis jäävad lõpuks ikkagi väga vähesed alles. Uskumatult vähesed. Võib-olla on põhjus selles, et igaühel on ikkagi oma elu ja omad asjaajamised ja kaua sa ikka jaksad toetada, mõelda ja helistada. Lihtsam on ära libiseda, kõrvale minna. Ma tegelikult ei tea vastust, ühel päeval võib-olla saan ma selle teada, kui mulle seda näidatakse, aga ma praegu ei tea. See oli minu jaoks ka üllatus, kui vähe jääb mul sõpru alles.

Aga ega sa ise ka vist ei ole väga kontaktne? Meie tunneme juba sinuga sada aastat, aga vahetevahel mõne piiksu vahetame?

Me oleme sinuga kulgenud nagu sellistes paralleeluniversumites, et me astusime koos ülikooli sisse ja me oleme kogu aeg selles ajakirjandusmaailmas, ma ütleksin siiski, et suhteliselt kõrgelt koteeritud tegelased olnud. Aga me oleme kulgenud kõrvuti ja minul sinu vastu on hästi suur ja sügav lugupidamine, mul on tõeliselt hea meel, et sa ei sattunud televisiooni.

Kas see, et sa ei kasuta oma lausetes niisuguseid sõnu nagu noh ja möh ning kui sa lauset alustad, siis sa väga tead, kuidas seda lõpetad, sul on ilus eesti keel, kas see oli kuidagi raske omandada? Ma tahan öelda, et kohe alguses sa ei ole nii sõnaosav olnud, see on tulnud aastatega?

Ei tea, mis sõnameister nüüd mina olen. Lihtsalt üritan need mõtted välja öelda, mis su peas on, nii selgelt ja arusaadavalt, kui vähegi võimalik, sest ajakirjanik, nagu sa tead, ei tohi ju lugejat, kuulajat, vaatajat piinata.

See, kuidas sa sõnastad oma teksti ja see, missuguse tooniga sa seda esitad, see mõjub vaatajatele lausa niimoodi, et nad satuvad sõltuvusse sellest. Nad tahavad seda kuulata ikka ja jälle. Ma ei tea kedagi, kellel see niimoodi välja tuleks?

See natuke lõhnab juba sellise järelhüüde saate järele.

Kas Helju Vals nüpeldas sind nii palju eelmise raamatu puhul, et sa oled saavutanud sellise lakoonilise, äärmiselt täpse ja kujundliku kirjutamisoskuse?

No ma tahan loota, et see on minu stiil, jah.

Siin võrrelda mõne teise korüfee raamatutega, kus on mõned niisugused mõtterännud, siis need on ikka tohutu sõnaderohked. Sa oled väga napp ja väga täpne?

No milles lugeja süüdi on? Peab olema mõtetel avar ja sõnadel kitsas.

Kas selle viimase raamatu sünniga on ka mingisugune lugu? Kas sind ajendas miski seda kirjutama, mingi konkreetne seik?

See võib tunduda natukene uskumatu, kuidas see raamat sündis ja kui keegi räägiks mulle, siis okei-okei... Aga kui see on sinu endaga juhtunud, siis no ei jää muud üle, kui ma räägin sulle.

Olin eelmisel suvel haiglas pikemalt ja oli selline küllaltki keeruline asi selja taga. Poolkoomast olin jälle välja tulnud ja oli juba päris hea olla, tõesti oli hea olla. Keskööl ootasin und, mõtlesin oma mõtteid ja korraga tunnen, et pea läheb maru selgeks. Ja selles selguses hakkas korraga tulema nagu mingisugune teadmine. Ma olin neid UFO-saateid teinud ja alati mõelnud, et seal räägiti, kuidas need UFO-elanikud suhtlesid nende inimestega, kellega nad kontaktis olid. See ei olnud nagu verbaalne suhtlus, vaid see oli nagu teadvuse kaudu. Ma mõtlesin alati, et kuidas see käib või kuidas see oli ja nüüd oli minuga täpselt niisamuti. See ei olnud verbaalne suhtlus, aga räägiti otse minu teadvusega.

Keegi ütles sulle midagi?

Keegi ütles: "Sul tuleb kirjutada raamat“.

Sa kuulsid seda siis kohe?

Ma ei kuulnud seda, ma sain selle teadmise ja ma mõtlesin, et okei, kas ma olen nüüd hulluks läinud, mingid tabletid on mu segi ajanud. Ma hakkasin vastu vaidlema, sest kõigil nendel kohtumistel lugejatega eelmise raamatu puhul, kõik küsisid, et noh, härra Kersna, millest räägib teie järgmine raamat ja ma ütlesin, et kirjutasin oma raamatu ära, aitab, rohkem raamatut ei tule. Nüüd korraga on käsk ja mina vaidlen vastu, et ma kirjutasin ära raamatu ju. Ja siis, kus korraga hakkas tulema nagu torust, teadmine otse ajusse, mis raamat see on, kellele see mõeldud on, kellele seda vaja on, miks sa pead seda tegema.

Sa pidid ju ruttu üles kirjutama?

Siis hakkas tulema teksti, peatükkide kaupa tuli selle raamatu teksti minu pähe ja mina laman vaikselt, mõtlen, okei-okei, kui saaks nüüd mälupulga kõrva taha, aga ei saanud. Ja laman vaikselt, see kestis umbes kaks-kolm minutit ja siis oli täisvaikus.

Ja rohkem pole tulnud?

Mitte midagi, täisvaikus, kõlisev vaikus. Mitte ühtegi mõtet ja mina laman. Hommikul kuu pöördus, istusin arvuti taha ja kirjutasin esimese peatüki.

Millega sa meid siis nüüd järgmisena üllatad, on sul mingi saateplaanid ka või ei tee praegu selliseid plaane?

Ma ei muretse selle üle, et jääksin kuhugile nurka nukrutsema. Kui mulle on antud elupäevi, siis antakse kindlasti ka asju, mida teha, mida korda saata. Ja nii nagu ütleb minu hea sõbra 80-aastane ema Antslast: "Elu on nii huvitav, et ei olegi aiga är kolla." Nii on!

Üks tore niisugune juhis selle kohta, kuidas ikka pea püsti edasi minna, on ka sinu raamatus üsna seal lõpuosas. Doktor Everaus vist sõnastas selle niimoodi, et tuleb hoida nägu valguse poole, siis varjud ei ole näha?

Varjud jäävad siis seljataha.

Varjud jäävad siis seljataha?

Jah. Ja teine mõte, mis mulle hästi meeldib, mis ta samuti ütles, on see, et, mida me kõik ju teame, aga aeg-ajalt tuleb endale üle korrata: "Elu mõte ongi elamises." Jutt jumala õige, nii ongi.

Üsna lihtne?

Väga lihtne, aga nii keeruline mõnikord ellu viia.

Toimetas
Kertu Loide

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar