Video

Vaata veel

"Ajavaod": Tartu tudengikorporatsioonide õllekultuur (1)

Tartus on tööstuslikul viisil õlut pruulitud juba üle 200 aasta. Tartu kui ülikoolilinna jaoks oli õlu tähtis ka üliõpilastraditsioonide valguses.

"Need õlletraditsioonid on saanud juba keskaja tsunftidest alguse - nende kombestik ja õllelaulud," rääkis ajaloolane Terje Lõbu.

Muidugi ei tohi kõike üheülbaliselt hinnata. "Korporatsioonides ja siis ka seltsides võib öelda, et kõikides ei tohigi juua. On mõned korporatsioonid - eelkõige käib see naiste kohta -, kus on ju üldse alkoholi pruukimine keelatud. On teada, et Üliõpilasselts Liivikas kehtis karskuspõhimõte algul, kuid paljudele nendele liikmetele ei tähenda, et neil oleks nüüd täielik keeld, aga nad ei tohi oma konvendihoonetes alkoholi pruukida," selgitas Lõbu.

Lõbu sõnul kehtis alguses ka eestlastest koosnevates korporatsioonides Ugala ja Sakala karskusereegel. "Kuid leiti, et kasvatuslikel eesmärkidel on ikkagi parem, kui lubada õlut juua, et siis, kui juuakse koos ja kombekalt ning tuntakse reegleid, et siis pole see üldsegi nii hull."

Õlletarbijate pingerea seab kokku tollase Kehakultuuri Instituudi tudengi Karl Pareki lõputöö põhjal. Lõbu leiab, et metoodikas võib kahelda, kuid huvitav on see ikka. "Ta 1930. aasta sügisel jälgis, kust A. Le Coqi tehasest tulid õllevedajad välja, jälitas neid mööda linna ja siis tegi sellist statistikat, palju kusagil korporatsioonis õlut joodi," kirjeldas Lõbu. Sakalas joodi Pareki uuringu kohaselt kõige rohkem õlut.

Selle kohta, kuidas joomalauas peab käituma, olid ranged reeglid. "Õllelaudades oli ka see paigas, et õllelauda juhtis kas selle organisatsiooni esimees või vanamees, kelle korralduste järgi joodi õlut, näiteks õllelauast lahkumiseks pidi küsima luba, tagasitulekuks samuti, ka laulu alustati nii, et küsiti luba," tõi Lõbu välja huvitavaid reegleid ja lisas, et kui keegi jõi nii palju õlut, et ei suutnud enam reeglistikust kinni pidada, siis teda ka vastavalt karistati, kutsuti korrale ja ta pidi joomisesse pausi tegema.

Kirjanik August Kitzberg on kirjutanud, et tema, kes on karske ja kaine, ei saa peolauas ära öelda hapukapsaste ja sealiha alla väiksest napsikesest või kahest ja peale hästi tempereeritud õlust, mis tõstab tuju.

Kitzbergil oli aga ka kaks asja, mis hoidsid teda joomisel lõbu tundmast tagasi. "Mina kartsin enese üle valitsemise võime kadumist ja ükskõik mil teel enese teiste silmas naeruväärseks muutumist. Teine hoiataja oli mu nina ja see oli mul esteetiline. Haistke õlut enne, kui seda joote, kas tal ei ole vastik hapu lõhn. Vastikult lõhnavat vedelikku juua peab lõbu olema? Joomalauas kartuliviina ja õlle juures istumise lõbu on prostoi lõbu ja prostoi joogi joomisest saadud joovastus on prostoi joovastus. Seda ütlen mina ja ei olegi karsklane," kirjutas Kitzberg.

Toimetas
Riho Nagel

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar