Naiste varjupaikade sõnul saavad tugikeskused tuleval aastal senisest vähem raha
Riigikogus läheb kolmapäeval muutmisele ohvriabiseadus, millega tagab riik naiste tugikeskustele stabiilse rahastuse kõikjal Eestis. Naiste varjupaikade liit on aga mures, et riik rahastab tugikeskusi tuleval aastal vähem kui tänavu.
Naiste varjupaikade liidu liikmed rõõmustavad, et seaduseelnõu annab kindluse, et varjupaigateenust hakatakse osutama igas maakonnas, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Teenuse kättesaadavuse tagab sotsiaalkindlustusamet.
"Kui siiani olid naiste varjupaigad olukorras, kus nad pidid igal aastal esitama ministeeriumile taotluse, et saada rahastust, siis nüüd muutub naiste varjupaiga teenus riiklikuks teenuseks. Kõik maakondade tugikeskused saavad riigikankel osaleda ja need tugikeskused, kes võidavad hanke, saavad riigilt mitmeaastase püsiva toetuse," selgitas riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Liina Kersna.
Naiste varjupaikade liidu juht Eha Reitelmann ütles, et tuleva aasta eelarves on tugikeskuste jaoks raha vähem kui sel aastal. Kui palju raha vähem on, selles osas lähevad Kersna ja Reitelmanni arusaamad lahku.
Tuleval aastal kavandab riik tugikeskustele 620 000 eurot ja Reitelmann muretseb, et raha vähenemine hakkab teenuse kvaliteeti mõjutama.
"See ongi hankemenetluse probleem ja see ei ole ainult naiste tugikeskuse teenuse juures, eks see on üldiselt probleem, et võivad võita odavuse alusel, mitte kõige paremad teenusepakkujad," ütles Reitelmann.
Kersna kinnitas, et teenuse valikul saab määravaks kvaliteet ja ministeerium sõnastab koos naiste varjupaikade liiduga hea tahte kokkuleppe, kus kirjeldatakse, milline peab teenus olema.
Spetsialistide sõnul tuleb ohvritele tagada turvalisus, sest nad kardavad oma elu pärast. Lisaks tuleb osata vägivalda ära tunda, sest see võib välja tulla esmapilgul kaudsete märkide abil.
Virumaa naiste tugikeskuse juht Merle Albrant rääkis loo vaimsest vägivallast, kus kontrolliv mees ei lubanud perel teistega mitu aastat suhelda rohkem kui hädapäraselt vaja oli. Pereliikmed pidid näiteks samas asendis istuma, kui mees kodust ära käis.
"Majanduslikud tingimused olid jubedad, külm korter - ta oligi selles mõttes nagu vangistuses, see oli nagu orjapidamise vorm. Neil ei olnud süüa, naine oli alatoitumises, ta käis 2014. aastal ise metsast hagu korjamas selleks, et saaks teha tule kuskile ahju alla, et oleks soe ja oleks kodus üldse süüa," kirjeldas Albrant.
Sotsiaaltoetust taotleda ei tohtinud, sest siis oleks ametnikud mõistnud, et midagi on viltu. Nüüd on naine ja laps vangistusest väljas ja eluga edasi läinud. Kes aga imestab, et miks nad ära ei põgenenud, see ei mõista, kuidas toimib vägivaldne suhe.
Toimetaja: Merili Nael