"Pealtnägija": hulkuvate kasside isetegelik hukkamine võib viia ametniku uurimise alla
Üha rohkem tuleb kaebusi väikestest kohtadest, kuidas ametnikud lintšivad isetegelikult peremeheta loomi näiteks rotimürgiga ja kasutavad muid nippe, et ebamugavatest seadustest kõrvale hiilida. Isegi kui asuda seisukohale, et hoiupaik või veterinaar on mõnel pool liigne luksus, siis tuleks vastuolu tegelikkuse ja seaduste vahel kas või ametnike endi kaitseks likvideerida, sest juba on juhtumeid, kus isetegelikult loomad hukanud ametnik läks politsei uurimise alla.
Kullamaa vallas vaimupuudega inimeste eest hoolitseva Koluvere Kodu hoovi peale toodi kolm aastat tagasi kassipere, mis on vahepeal jõudsalt kasvanud ja millest tänaseks on saanud 17-pealine koloonia, vahendas ETV saade "Pealtnägija".
Hooldekodu juhataja Tiia Topper on korduvalt Kullamaa vallalt kasside varjupaika viimist palunud, ent tulutult. Samasugune jahe vastuvõtt on tabanud ka samas vallas asuvat Sireli korteriühistut, mida ümbritsevates kuurides ja keldrites kihab samuti vilgas kassielu. Valla seisukoht on mõlemal juhul kardinaalne - sõltumata sellest, kas loomad on elanike poolt omaks tunnistatud või mitte, kui nad neid toidavad, siis kuuluvad kassid automaatselt neile ja pole valla asi probleemiga tegeleda.
Kirjas Koluvere Kodu kassikoloonia kohta ütleb vald, et "juhtum väidetavalt hulkuvatest kassidest Koluvere külas ei kuulu meie poolt lahendamisele, sest kirjeldatud juhtumi puhul oli tegemist Koluvere Kodu kassidega, keda hooldekodu kliendid toidavad ja omaks peavad. Asutuse juhtkonna poolt on lubamatu kasse ühel hetkel nimetada hulkuvateks kassideks ja eeldada, et omavalitsus nende asutuse probleemiga tegeleks."
Tiia Topperi sõnul hooldekodu ja selle elanikud kasse enda omaks ei pea. "Nad on lihtsalt siia toodud ja siin paljunenud ja nii nad neid siis toidavad," ütles Topper.
Samal ajal Koluverest pea 200 kilomeetrit ida pool pole ka Jõgeva valla ja linna elanikud kohaliku omavalitsuse tööga seoses hulkurloomadega rahul. Kassiaktivist Mairi, kes oma igapäevatöö tõttu ei saa avalikult esineda, on veel kriitilisem.
"Ma nüüdseks tean küll väita, et aastaid rikutakse mitte ühte seadust, vaid mitut, mis reguleerib koduta loomade probleemi. Ehk see, kuidas need loomad kinni püütakse – seda teeb vallaametnik ise, kes teab, mis viisil. Seejärel nad eutaneeritakse iseseisvalt. Kes seda täpselt teeb, kus seda teeb - kurjad keeled räägivad, et jahimehed kutsutakse appi, räägitakse sellest, et nad uputatakse," selgitas Mairi.
Kahtlusi õhutab see, et statistikat vaadates on Jõgeva korralik kurioosum. Näiteks on näha, et võrreldava elanike arvuga Suure-Jaani vallast viidi 2013. aastal varjupaika 48 kassi ja 13 koera. Samal aastal jõudis 5500 elanikuga Jõgeva linnast varjupaika kõigest 1 kass ja 5 koera. Tänavu 10 kuuga on Suure-Jaanis viidud varjupaika vastavalt 30 kassi ja 15 koera, Jõgevalt jõudis nende lepingujärgsesse Rakvere varjupaika ainult 2 kassi ja 1 koer. Sarnane muster kordub ka Jõgeva vallas – hulkuvaid loomi justkui pole või nad kaovad.
"Nende enda kodulehel seisab väga selgelt, et ühe suve jooksul püütakse Jõgeva linnas kinni 50 koduta kassi. Kus need 50 kassi on? Nad ei jõua Rakvere varjupaika. Ametnik on nad kinni püüdnud. Kus nad on tapetud? Millisel viisil? Kas neil on üldse antud võimalus endisel omanikul tulla ja võtta?" rääkis Mairi.
Loomakaitsjate sõnul ei oska või taha omavalitsused loomadega korrektselt ümber käia
Probleem on selles, et seadus ütleb selgelt, kui tänaval eksleb omapäi mõni koduloom, on kohalikul omavalitsusel kohustus tema eest vastutus võtta. Kas viia ta varjupaika või tema eest ise 14 päeva hoolitseda, pakkuda talle vajadusel arstiabi ja püüda üles leida omanik või siis otsida loomale uus kodu. Alles siis, kui kahe nädala jooksul see ei õnnestu, on õigus loom eutaneerida, kusjuures ainult ametliku veterinaari poolt. Loomakaitsjate sõnul aga ei oska või taha omavalitsused hulkuvate neljajalgsetega korrektselt ja humaanselt ümber käia.
"On neid, kus ei taheta nendega üldse tegeleda ega neid püüda. See on eksimine selle vastu, et see kohustus on. Teine pool on see, et üritatakse sellest 14 päevast kuidagi ümber saada või kujundatakse seisukoht, et justkui me nüüd teame, et need on omanikuta loomad, et siis hästi kiiresti nad eutaneerida, sest siis ei teki hoiukulusid," rääkis Eesti loomakaitse seltsi tegevjuht Henry Vürst.
"Eutaneerimisel tehakse meil ka igasuguseid trikke. Seaduse järgi peaks see käima veterinaari kaudu ikkagi süstidega, siin on neid mürgitatud, lastud jahimeestel tappa. Noh ilmselt on igasuguseid õudusi veel, millest me ei tea, eksju," lisas ta.
Vürst: kaebusi tuleb massiliselt
Vürsti sõnul saavad nad massiliselt kaebusi, et kohalikud omavalitsused rikuvad hulkurloomi koheldes mitmel moel seadust. Keskmiselt laekub kuus 28 hulkuvate loomadega seotud pöördumist ja sellest umbes kolmel korral tuleb neil ametlikult mõnda kohalikku omavalitsust korrale kutsuda.
Probleem pole ei ole aga tegelikult uus. Koduta loomade probleemi ignoreerimisest või jõhkrate hukkamismeetodite rakendamisest kohalike omavalitsuste poolt on räägitud juba aastaid. Üks võikamaid intsidente toimus 2007. aastal Maardus, kus linnavalitsuse lepingupartner tappis hulkuvad koerad uinutipüssiga otse neid toitnud poepidaja silme all, ilma loomadele 14-päevast varjupaiga koha võimaldamist.
Et probleem püsib ja isegi kasvab, ilmestab aga alles novembri alguses levinud uudis, kuidas Kohila valla ametnik tappis väidetavalt rotimürgiga viieliikmelise kassipere ja sai selle eest kaela kriminaaluurimise.
"Neid loomi ei ole kuskile panna ja see tähendab, et inimesed koduste vahenditega, lähtuvalt sellest, mis on aastasadu tehtud, ka nendest proovivad lahti saada. Meie seisukoht on see, et kui meil on 21. sajand, siis see, mida on aastasadu tehtud, võiks olla asi, mis on minevikus, ja kui see loom on juba võetud või pojad on juba saadud, siis neid peaks ikkagi kohtlema niimoodi, et see on elusolend, kes tunneb," rääkis Vürst.
Isetegevus võib ametniku uurimise alla viia
Isegi kui öeldakse, et hulkuvate loomade püüdmine ja hoiustamine on mõnes väikevallas liigne luksus, siis seadus nõuab, et asju aetaks korrektselt. Ja nagu näitab Kohila juhtum, võib isetegevus viia uurimise alla hoopis ametniku. Seega vastuolu seaduste ja tegelikkuse vahel tuleks kõrvaldada kas või ametnike endi kaitseks.
Rangelt võttes on isegi tegevusetus rikkumine, nagu näiteks vastus Sillamäe kodanikule, kui ta helistas mõni nädal tagasi kohalikule linnamajanduse spetsialistile ja rääkis turul elavatest kassipoegadest, keda möödakäijad toidavad.
"Teate, kinnistel territooriumitel meie kasse üldiselt ei püüa. Ainult linnas või kui loom on abitus seisundis ja tuleb ära koristada. Aga majades või turu maa-alal on see juba omaniku mure. /.../ Hea küll, aitäh, mõtleme edasi. Proovige parem ise kinni püüda," vastas ametnik.
Abilinnapea: Jõgeval probleemi ei ole
Raha on põhipõhjus, miks paljud omavalitsused püüavad loomade varjupaikadesse viimisest kõrvale hiilida, püüavad sokutada vastutuse juhuslike eraisikute õlgadele või eutaneerivad loomi omakohtu korras enne 14 päeva täitumist.
Arvestades, et ühe looma viimine Jõgevalt Rakvere varjupaika maksab 89 eurot, siis abilinnapea Ants Prii teeb kõneka kalkulatsiooni, mida tähendab ühe kassikoloonia likvideerimine.
"Kui lastetoetus on 30 eurot, kuidas see siis nüüd mõistlik on? See on meile lisakulu. Eelarvesse on meil need rahad arvestatud - 1500 eurot oli selleks kuluks meil ette nähtud," selgitas Prii.
Ometi väidab abilinnapea, et raha pärast ei jää ükski loom varjupaika viimata. Tema väitel jõuab varjupaika pea olematu arv kasse hoopis seetõttu, et tihti otsib linn koduta loomale läbi sotsiaalmeedia ise uued kodud ning omavolilise hukkamise asemel on hulkurite hulga pea nullilähedaseks viinud hoopis üks ootamatum jõud.
"Me kahtlustame, et need on rebased, kes on probleemi kuidagi pisendanud. Mina ütlen, et Jõgeva linnas ei ole probleemi," ütles Prii.
Samas saatsid Jõgeva inimesed "Pealtnägijale" veel möödunud pühapäeval tehtud pilte tänavatel lonkivatest kassidest.
Osad omavalitsused peavad inimesi vastutajateks
Koluvere Kodu juhi teeb nende omavalitsuse ükskõiksus väga emotsionaalseks, sest ees on talv ja nemad oma jõududega loomade eest hoolt kanda ei suuda. Lisaks vajaks nii mõnigi kass ravi.
"Kui see on valla kohustus, siis peaks selle vastutuse ikkagi võtma vald. Meie jõud sellest üle ei käi," ütles Topper.
Osad omavalitsused leiavad, et inimene, kes tänaval elavat kassi toidab, on tema eest ka vastutav.
"Ma ütlen Väikese Printsi sõnadega: "Kelle oled sa taltsutanud, selle eest sa ka vastutad". Ja kui omanik on oma looma taltsutanud, siis ta on juba omanik, kui ta on talle kas või, nagu öeldakse, ulualust pakkunud, süüa pakkunud," rääkis Ants Prii.
Mairi sõnul peaksid vallaametnikud end aga loomakaitseseadustega kurssi viima.
"Tegema endale selgeks, millised on seaduses ette nähtud tingimused ja nõuded koduta loomale. Esimese koduta looma tekkides tuleb probleemiga tegeleda kohe, sest koloonia tekib väga kiiresti. Nii pea, kui steriliseerimata loom on tänaval, räägime me juba aasta jooksul ligi 50 kassist. See on ainus võimalus, et sellega tuleb kohe praegu tegeleda ja lõpetada see lõputu süüdistamine, kuidas koolilõunad on kallid ja raha ei ole," rääkis Mairi.
Juba aastal 2008 ütles õiguskantsler Indrek Teder samal teemal märgukirjas Tapa vallavolikogule, et "Loomakaitseseaduse kohaselt on kohustus püüda kinni omanikuta loom kohalikul omavalitsusel, mitte üksikisikul. Seadused ei sätesta ka üksikisiku keeldu looma toita". Seega vähemalt õiguskantsleri meelest ei tee looma toitmine toitjast omanikku.
"See kulu oleks välditav, kui inimesed oleksid oluliselt vastutustundlikumad, kastreeriksid, steriliseeriksid oma loomad ära ja ei laseks neid ka omapead välja käima. Ei ole mingisugust mõjuvat põhjust, miks näiteks ei võiks Eestis olla kõik lemmikloomad kiibistatud. Kui meil see kiibi omahind on võib-olla 3.50 eurot ja kui seda teha kohaliku omavalitsuse tasemel, kas või alustada küla tasemest, siis see tegelikult tähendab seda, et iga loom on kohe tuvastatav /.../ ja siis saab juba vaadata edasi," selgitas Henry Vürst.
Toimetaja: Merili Nael